Kaks tähtsaimat küsimust kodus töötaja peas. Ja kaks küsimust juhi peas.

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership, meeskond Kommenteeri

Kuidas ma kodustega toime tulen? Kas töötajad ikka teevad kodus tööd? Millal see mööda saab? Mis mu tööst saab? Ja nii edasi.

Massiline ja looduse poolt pealesurutud kaugtöö võib paljudel meist tekitada küsimusi, millele vastuseid justkui otseselt polegi kohe võtta. Õigemini on juba mitmete sarnaste küsimuste püstitus omamoodi näide meie emotsioonidega tegeleva aju osa irratsionaalsusest. Mis aga ei tee neid küsimusi sugugi vähem olulisteks. Niisiis, 2 tähtsat küsimust järsku kaugtööle saadetud töötaja peas ja 2 olulist küsimust juhi peas. Ning ettevaatlik katse neile vastata, lootuses suunata mõtteid rohkem jahedamale ja konstruktiivsemale poolele.

Küsimused kaugtöötaja peas

Kas ja kuidas ma saan hakkama?

Jah, saad. 3 põhjusel.

Identiteet. Suur osa meie harjumustest tugineb meie identiteedile, kellena ma ennast ette kujutan. Ja suuresti on see ettekujutus seotud sellega, mida me siiani oleme teinud. Ent nüüd on aeg vahetada “Ma olen kontoritöötaja” identiteet “Ma olen müüja/turundaja/raamatupidaja/analüütik ja minu töö on seal, kus ma sel hetkel olen” vastu. Ja nii endale ja mis oluline, ka teistele kinnitada.

Enesedistsipliin. See on midagi, mida kaugtöö eeldab. Ent enesedistsipliin pole kaasa sündinud isikuomadus ning väita, et mulle pole seda looduse poolt antud, ei vasta kahjuks tõele. Ja teiseks, ta on selektiivne, alati mingi konkreetse tegevuse suhtes. Ning kolmandaks, seda on võimalik üsna lihtsalt endale tekitada, luua ja sellest kinni pidada – konkreetselt kodust töörütmi silmas pidades (vt allpool juttu kalendrist).

Varasem kogemus. Meil kõigil on elus olnud midagi, mis on nõudnud kohanemist ja ümberharjumist. Olgu see koolielus, tööelus, pereelus. Ja me oleme hakkama saanud. Ja enamik teistest inimestest on samamoodi hakkama saanud. Ja saab ka praegu.

Mis mind ees ootab ehk töö, ülesanded, kodused segajad?

Võtmesõna on selgus.

Küsi ja lepi kokku ootused. Seda nii oma juhi kui teiste pereliikmetega, kes ka kodus töötava, õpivad. Viimastega alates kellaaegadest kuni töökohtadeni – kes millises toanurgas töötab. Töö osas lepi kokku tulemusootused, ent ka sobiv töörütm, kuidas me suhtleme jne. Soovitus on tõmmata perspektiiv hästi lühikeseks – maksimum mõne päeva peale. Ja siis teha uued kokkulepped.

Kalender on su parim sõber. Kaugtöötaja parim sõber on kalender – kõik, mis on seal kirjas, see juhtub. Muuseas, kui võimalik, unusta to-do listid ja tõsta oma tegemised kalendrisse. Kui ta sinna ei satu, siis pole hetkel see ilmselt oluline. Fookus on tegemisel, mitte ideede kogumisel.

Vaatlejast tegijaks. Kaugtöö tähendab hüppelist vastutuse kasvu ehk me peame muutuma vaatlejatest – kus kontoritöö voog paljuski andis meile töö ette – tegijateks, sinu töövoog on sinu enda teha. Ja muuseas, ei tasu muretseda ja ennast süüdi tunda, kui mõnikord “töö otsa saab”. Ilma valehäbita – keset päeva jooksma minek on kodutöötaja jaoks normaalne päeva osa.

Küsimused juhi peas

Kas nad ikka teevad seal tööd, äkki hakkavad laisklema?

Ei hakka.

Tajuviga. Kui me ei näe teist inimest töötamas, siis tekib meil kõigil automaatselt tunne, et ta lööb lulli. Ent see on tajuviga, millel ei pruugi faktidega mingit seost olla.

Võimalus teha paremat tulemust. Erinevad uuringud kaugtöö kohta ütlevad, et laias laastus umbes pooled inimesed teevad kaugtööl kvaliteetsemalt ja rohkem tööd. Seega on kaugtöö selgelt juhi ja inimeste jaoks võimalus paremale tulemuslikkusele, mitte karistus ja kannatamine.

Võimalus kasvatada vastutust. Ehk on viimane aeg hakata eeldama, et täiskasvanud inimene on üldiselt võimeline ise enda töö eest vastutama. Kui nii eeldada, siis tekib nn Pygmalioni efekt ehk inimesed hakkavad ka käituma vastavalt ootustele.

Millal see jama mööda läheb?

See ei lähe päriselt mööda.

Kõige mõistlikum on eeldada, et see ei lähe päris mööda. Päris kindlasti ei naase me enam kunagi samasse seisu. Mitmel põhjusel. Lihtsaim ja etteaimatavaim neist on: mitmetele töötajatele hakkab meeldima kaugtöö ning piisab paarist-kolmest nädalast, kui sellest on saanud harjumus, millest ei taha loobuda.

Püstita uus eesmärk. Jama üleelamine on juhtimise mõttes eesmärk ellujäämisest. Mõistlik. Ent ehk on hea võimalus panna latti veidi kõrgemale, tulla kriisist välja paremana kui lihtsalt “nii nagu enne”. Tulla kriisist välja tugevama meeskonnana, kus on inimeste kasvanud vastutus, kaugtööna kogemusena tekkinud autonoomia ja samas selgem panustamine ühisesse sihti.

Fookus tegevustele. Ootaja jaoks on aeg pikk ja kannatusterohke. Mõistlikum on juhina jõuda ise ja aidata oma inimestel ka võimalikult kiiresti punkti, kus saaks öelda: olukord on nagu on (st pole “hea” ega “halb”, vaid lihtsalt “on”): Mida me järgmisena teeme?

Tõnu Ots, psühholoog, palus mõni päev tagasi saatejuhil raadios edasi öelda midagi sellist: meil pole vaja lootust, sest lootus on ebakindel ja kõikuv. Meil on vaja usku, usku sellesse, et saame hakkama. Lisan Tõnu Otsa jutule vaid seda, et usk ja enesekindlus tekib ning kinnistub tegudega.

PS Kui tahad juhina endale ja oma inimestele pealesunnitud kaugtööd näha kui võimalust ja seda edukalt ära kasutada, siis saan Sind aidata, kahel moel:

1. Kahe kuuline virtuaalse meeskonna juhi coachingu programm, vaata ja lae alla siit

2. 3 osaline veebinaride sari, kuidas töötaja pühendumust, vastutust kaugtöö meeskonnas kasvatada, vaata siit

 

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga