Sul ei ole vaja motivatsiooni muutusega alustamiseks

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership 1 kommentaar

Eks see ole vast selline üldteada tõdemus, milles sageli on ka tõetera sees. Et harjumuste muutmisel enim kasutusel olev alustamise aeg on… homme. Täna ei saa, sest… täna pole nagu seda õiget motivatsiooni, tunnet peal.


Miks me seda teeme? Miks me lükkame alguseid homsesse, alates tööde edasi lükkamiseks kuni harjumuste muutmiseni isiklikus elus. Sest me oleme inimesed. Ja inimestel, meil kõigil on vähm või rohkem kalduvus muuhulgas järgmistele asjadele.

Ma olen homme parem

Me arvame, et tulevikus oleme paremad, tugevamad, targemad, suurema tahtejõuga inimesed. Ja me kipume ka uskuma – see on inimestele looduse poolt sisse kodeeritud optimism – et tulevik on parem. Meil on vähem tööd, vähem lahtisi otsi, me oleme rohkem keskenunud olulistele asjadele. “Kui ükskord see kiire mööda läheb, siis…”. Häda on muidugi selles, et see kiire ei kipu niisama mööda minema ja me oleme ka tulevikus pigem sarnased oma tänasele minale – kui me juba täna midagi ette ei võta.

Ebamugavustunde vältimine

Me lükkame alguseid edasi, sest me ei taha kogeda ebamugavust, mida me teame, et meid ees ootab. Kui alustame millegi uuega, siis on ebamugavustunne garanteeritud – me lihtsalt ei oska sageli uusi asju kohe hästi teha ja see on ebamugav, et mitte öelda ebameeldiv. See läheb vastuollu kolme fundamentaalse hirmu-murega, mis meile kõigile on vähemal või enamal määral sisse kirjutatud: Kas ma näen rumal välja? Kas ma teen asju õigesti? Kas ma olen piisavalt hea selles, mida teen? Sestap üritame seda ebamugavustunnet juba ette kompenseerida “heaolutundega”, mida me peaksime tundma enne alustamist, kutsudes seda insipiratisooniks või motivatsiooniks (ent mis pole seda mitte).

Unistamine lükkab algusaega

Ning veel üks – veidi ka veider – põhjus konkreetsete tegevuste alguste edasi lükkamisel on unistamine. Kõlab jaburalt, ent unistamine sageli vähendab tõenäosust, et inimene asub tegudele. Uuringud ütlevad, et eriti puudutab see muutusi, mis on seotud inimese identiteedi, olemusega. Näiteks mitte vihastamine, mitte ärritumine vms. Miks? Sest unistades, seda ette kujutades tekib juba tunne, et oleme teinud suure sammu eesmärgi suunas – olemata tegelikult ette võtnud ühtegi konkreetset tegevust selleks.

Nii ongi meis on kõige eelneva ja veel mitmete asjade toel tekkinud tugev uskumus, et suurte või ka väikeste muutustega alustamiseks on vaja müstilist motivatsiooni, kirge, inspiratsiooni. Seda uskumust taastoodavad üha uuesti ja uuesti tuhanded raamatud, motivatsioonikõnelejad, kolleegid.

Oodates motivatsiooni

Nii me siis seda inspiratsiooni, motivatsiooni ootame. Homme hakkan pihta. Ja et me oleme inimesed, siis alalhoiuinstinkt, osa nn ahviajust keskendub ebamugavustunde vältimiseks samal ajal igale märgile, mis ütleks meile: no täna pole veel õige hetk. Sest, muidugi: ilm on täna kehvapoolne, ma ei tunne ennast täna hästi ja hetkel on nii palju asju käsil, teen siis kui …. Viimast mõtteviisi kutsutakse ka õhtumaade haiguseks – hakkan õnnelikuks siis, kui…. Loeme raamatuid ja artikleid (sarnaseid, nagu see siin :-)), käime koolitustel ja tekitame endas juba tunde, et näe, juba teengi midagi. Ehkki päriselt pole astunud veel ühtegi sammu….

Motivatsioon on tagajärg

Selleks, et asjadega pihta hakata, et teekonda alustada, pole vaja kustumatut kirge või motivatsiooni. Motivatsioon on tagajärg, mis tekib tegevusest ehk teekonnast endast, edasi liikumisest. Et asjadega pihta hakata, on vaja lihtsalt teha esimene samm. Vähem mõelda eesmärgile, kirele, motivatsioonile ja lihtsalt teha. Ja siis veelkord teha. Ja veelkord. Ning soovitavalt alustada väiksematest sammudest. Mis on see, mida saad juba täna, kohe ära teha? Kaugele jõudmiseks ei pea olema detailset teekonnakaarti, me oleme ülikehvad tuleviku prognoosimisel. Seega, sea siht, tee otsus, lükka siis oma eesmärk tahaplaanile ja keskendu tegevusele, astu samm.

Töö teeb ära protsess

Kui me päriselt tahame kuhugi jõuda, siis päriselus on meil võimalus ainult üks kord valida ja otsustada. Edasi teeb töö ära protsess, siis meil pole reeglina liiga palju enam valida, tuleb hakata tegevusi tegema. Valikut pole. Kui sa päriselt tahad kevadeks jõuda vabaduse ja võimaluseni, et saaksid ise otsustada oma edasise töökarjääri käigu üle, siis … protsess on teada, valikut pole. Kui tahad, et jõuludeks on sul meeskonnas inimesed, keda saad ja kes saavad omavahel üksteist täiega usaldada, siis on protsess, tegevus vaja kirja panna ja pihta hakata. Kui sa kohe pihta ei hakka ja protsessi ei järgi, siis… vabandust, aga sa tegelikult pole teinud otsust. Sa oled lihtsalt unistanud. Mis toob mõnikord hea enesetunde, ent ei vii sind hetkeolukorrast kuidagi kaugemale.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 1

  1. Tere!

    Mina pole siiani oma töökarjääris juht olnud, ma pole lihtsalt kunagi sellist vastutust tahtnud. Kuid viimased 2 aastat olen hakanud rohkem mõtlema enesearendusele ja tunnen nüüdseks, et soovin juba lähitulevikus teha muudatusi oma karjääris. Seetõttu on kõik taolised artiklid, erinevad õppematerjalid jms teretulnud.
    Olen muutuste teel ja tõesti on raske kiusatustele vastu panna, palju kergem vabandusi leida…Aga ma ei anna alla.

    Edu ja jõudu teile,
    Kaire Toombu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga