Keerulistel aegadel räägivad juhid motivatsioonist, õigemini selle vähesusest ja vajadusest seda üles saada. Samas tundub mulle, et motivatsioon on strateegia kõrval teine sõna, mida on äriterminoloogias enim vääriti kasutatud. Motivatsioonist rääkides kipub jutu abstraktsiooni tase kihutama sageli kuhugi avakosmosesse, nii et lõpuks ei saa vestluses osalenud päris hästi arugi, millest siis täpselt juttu oli. Sest sõna motivatsioon alla saab mahutada peaaegu kõike, millega juhid tegelevad. Kuidas siis motivatsiooni luua, ilma esoteerikasse, põhjatutesse teooriatesse ja abstraktsionismi kukkumata?

Jätame praegu kõrvale koolipingist tuntud Maslowi ja Herzbergi ja teiste tuntud tegelaste motivatsiooniteooriad. Lihtsaim ja minu jaoks ka arusaadavaim viis motivatsiooni loomiseks ja tõstmiseks on tegeleda kahe asjaga.

Kõigepealt tuleks inimesel midagi konkreetset valmis teha. Midagi, millel inimene näeb mõtet, iva, ideed või abi tuleviku eesmärgi saavutamisel. Näide – selleks et saada oma firma, (Eesti? Euroopa? Maailma?) parimaks juhiks, oleks mõistlik teha plaan, kus on kirjas – mis on eesmärk (sh kuidas sa seda mõõdad?), kus sa hetkel asud, millised on võimalused ning mida sa siis päriselt tegema hakkad. See on tegelikult selguse loomine selles, mida sa tahad ja milline on sinu mänguplaan. Seega, esiteks, motivatsioon tähendab selguse loomist.

Teise asjana sisaldab motivatsioon tahet. Tahe eeldab konkreetse ja isikliku põhjuse olemasolu ning parimal juhul ka selle endale teadvustamist. Varasemat näidet jätkates – miks saada parimaks juhiks? Raha? Teiste tunnustus? Endale millegi tõestamine? Staatus? Võim? Midagi muud? Isiklik põhjus, millel võib, aga ei pruugi olla seost firma eesmärkidega.

Ja lisaks eeldab tahe julgust pihta hakata. Väga paljudel juhtudel on meil olemas plaan, mida teha, on olemas ka isiklik põhjus, ent puudub julgus pihta hakata. Ja eelkõige kaob julgus siis, kui kujutame endale ette takistusi, võimalikke probleeme, millele me lahendust esmapilgul ei näe. Kuidas sellest üle saada? Hea on oma hirme tunda ja need välja öelda, välja kirjutada. Siis hakkavad mõnikord ka probleemide suurus iseenesest kahanema, kuna aju hakkab tegelema lahenduste otsimisega.

Ja veel – vaja on optimismi ja teatud mõttes ka ebarealistlikku hoiakut. Miks? Sest padurealistid ei võta reeglina kunagi midagi ette, sest suurem või väiksem ebaõnnestumise risk on alati olemas. Julge pealehakkamine on pool võitu, nagu ütleb Eesti vanasõna ning seda kinnitab ka üks Stanfordi ülikoolis tehtud uuring.

Seega, motivatsiooni ehk enesekindla ja isuka tegutsemise käivitamiseks on vaja kahte asja: selgust ja tahet. Mõlema saamiseks on hea mõte kasutada abina teist inimest (coaching), see suurendab ka õnnestumise tõenäosust. Ent üks on selge juba enne seda – vastused enda motivatsiooni loomiseks ja suurendamiseks on inimeses endas olemas, tuleb need vaid üles leida.

 

Jaga:

Veel lugemist