Tarkus ei tule ainult ajaga. Me võime elada pika elu, ent surra ikka lollina, nagu viitab Ruja ühes laulus. Tarkus tuleb õppimisest ja tehtule tähenduse andmisest.
Ehk see on ka veel üks hea põhjus, miks aastas tehtule tagasi vaadata. Seega, olen seda teinud viimased viis aastat ja teen ka seekord. Vaatan tagasi sellele, mida sel aastal tegin ja proovin anda tähendust – ehk kas see oli ka mõistlik. Panen selle kõik nüüd sinu ette. Niisiis, nagu ikka, vastus kolmele küsimusele:
Mida tegin ja mis läks hästi?
Mis ei läinud oodatult?
Mida õppisin?
Mida tegin ja mis läks hästi?
Enesejuhtimise võidukäik
Sel aastal toimus plahvatus koolituste poolel. Kui varasemalt on minu koolitused olnud suuresti juhtimise teemadel – ikka vastutusest, delegeerimisest jne – siis sel aastal lisandusid, et mitte öelda, murdsid sisse – koolitused enesejuhtimisest. Psühholoogiline tugevus, elu ja töö rütm, emotsioonide kontroll, tagasilöökidega hakkama saamine. Ja nii edasi. Kusjuures sihtgrupiks eelkõige juhid, ent ka inimesed erinevatelt positsioonidelt ja valdkondadest. Ajastu märk, tundub. Juhtimine algab enese juhtimisest ja see tundub olevat ka paljudel juhtidel ja mittejuhtidel hetkel kõige pealmine teema.
ProActist Rekalibreerimiseni
Suvel tabas mind iga-aastane rahutus – vaja oleks leida midagi uut, teha muutus töös. Kaalusin erinevaid koolitusi, erinevate gurude poolt koostatud mudeleid, metoodikaid. Ja nagu ükski ei kõnetanud. Kurtsin siis oma nõutust ja rahutust Karmen Reinpõldile (ametlikult kolmandat aastat Eesti parim rattatreener, TÜ doktorant ja hea sõber), kes talle omase otsekohesusega ütles midagi sellist: ehh, kui sa leia, siis tee ise. See jäi kummitama.
Kuni paar nädalat hiljem läksin Karmeni juurde ja ütlesin, et nii, ise ütlesid, et “tee ise” – ise vastutad ka, nüüd ma olen siin ja … teeme. Nii sündis ProAct – vahend sportlaste ja oma valdkonna tipptegijate hetkeseisu kraadimiseks. Ent Karmeniga ralli sellega veel ei peatunud.
Käisin sügisel sõitmas rattaga koos laskesuusataja Johanna Talihärmaga. Rääkisime maast ja ilmast ja siis koorus jutust – noh, tegelikult Johanna ikka ütles üsna otse – et võiksin teha tipptegijatele, juhtidele midagi mõnepäevase laagri taolist, ainult et spordi asemel tegeleks mentaalse poolega, töö kontekstis. See mõte hakkas kuidagi elama ja viisin selle ka Karmeni ette.
Tulemuseks on see, et me sõidame väikese mõnusa grupiga 13-16.jaanuaril Saaremaale rekalibreerima – siht on mitte pöörata elu ja tööd peapeale, vaid pigem väikeste nihetega suunata seda veidi paremasse rütmi (vaata siit kirjeldust). Ja tundub, et teema kõnetab. Paar inimest on end juba kirja pannud järgmisesse gruppi… Kuhu see koostöö ja teema viib, ei tea. Küll aga usun väga seda, et uudsed lahendused, võimalused ja kasv elavad sageli väljaspool traditsioonilisi valdkondi, areng elab teemade vahel. Kui kokku panna töö, füüsiline liikumine, mentaalne võimekus, siis tulevad tulemused. Ja rahulolu.
Podcasti värskendus
Ma olin väsinud kirjutamast iga nädal artikleid. Tegelikult oli see väsimus, et mitte öelda tüdimus juba paar aastat mind kummitanud. Sel aastal suutsin sellest väsimusest üle saada nii, et … lõpetasin iganädalase kirjutamise. Nii tegin suve lõpus otsuse: ühelt poolt andsin Janeck Uibole Edasi.org-ist (PS Mulle väga meeldib see, mida Edasi teeb) lubaduse, et kirjutan iga kuu ühe loo – st kirjutamisest ei loobu, ent teen seda mõõdukalt. Ja teisalt otsustasin, et panen rohkem auru oma podcastile – muutes selle regulaarseks (üle kahe nädala), parema struktuuri ja visuaaliga asjaks. Nägin siis juhuslikult sotsiaalmeedias Endrik Puntso juttu, kus ta otsis endale tegevust. Tundus tore mees, ta on podcaste teinud, pealegi sõidab ratast 🙂 – kutsusin ta produtseerima. Nii ongi mu podcast uues kuues, selgema struktuuriga ja vaadatav ka Youtube’s. Mina olen hästi rahul.
Rekordite aasta spordis
See on omamoodi imelik ja imeline tunne. Kui 51-aastaselt jooksed elu rekordeid. Ma päris täpselt ei tea, mismoodi ja miks, ent sel aastal oli minu sporditegemises nagu mingi murdepunkt. Oma arust ei ole teinud midagi väga erilist ega teistmoodi, ent…
Ronisin esimest korda Eesti meistrivõistlustel triatlonis omavanuste poodiumile, olles ka enamikel teistel võistlustel stabiilselt esimese 5-6 seas. Jooksin poolmaratonis ja 10 kilomeetris elu rekordid. Sõitsin ka temposõidus elu kiireimad kilomeetrid. Ja üldse oli tegemine kuidagi sootuks teisel tasemel. Aitäh, Karmen, minu treener. Ja aitäh minu naisele Aurile, kellega koos saime ka päris mitmed kilomeetrid koos teha.
Meeskonna coachingute põnevus
Meeskonna coachingutest on tekkinud mingi uus kvaliteet. Vähemasti minu jaoks. Nendest on pinget, põnevust, nad on veidi ootamatud, üllatavate pööretega ja ma täiega naudin nende tegemist. Veidi meenutavad meeskonna coachingud mulle spordivõistlustusi – sul on plaan, ettekujutus sellest, mis juhtuma hakkab. Ja siis on start. Ja juhtub see mis ikka, ehk inimesed ei käitu oodatud moel. Teemad muutuvad, töö käigus tuleb teha kiiresti otsuseid – selle teemaga pole mõtet praegu tegeleda, sellega peaks sügavuti minema, siin on midagi peidus. Olles teinud igaks coachinguks 5-10 minuti täpsusega ajakava, siis pole siiani mitte ükski kord see paika pidanud – meeskond läheb edasi nende teemadega ja sellises tempos, nagu ta sel hetkel saab ja tahab. Minu asi on veidi nügida ja hoida teadlikkust, et kas see, kuhu nad liiguvad, on see, kuhu tahaks minna. Täiega põnev!
Mis ei läinud oodatult?
Kaks kolmest ehk keskpärane innovatiivsus
Ma olen endale andnud lubaduse teha töö kontekstis igal aastal vähemalt kolm uut asja – kas ennast täiendada, võtta töösse uus metoodika, minna uude valdkonda, luua uus teenus-toode vms. Sel aastal saan endale puht formaalselt hindeks panna rahuldav. Jah, rekalibreerimine ehk töö, füüsise, mentaalse ühendamine on kindlasti suur samm. Podcasti värskendus on ka hea. Ja veel? Mitte et praegune töö kuidagi igav või tüütu tunduks. Ent tundes enda pead, siis uudsus ja vaheldus on vältimatu vajadus. Rääkimata sellest, et äri jaoks on muutuvas keskkonnas paigalseis aeglaselt mõjuv mürgisüst. Seega, mis järgmiseks?
Kukkusin rütmist välja
Kevadel oli liiga palju tööd. Õigem on öelda – liiga vähe taastumist. Neli päeva järjest võib võib ju koolitada ja coachida, ent kui nii teha mitu nädalat järjest, siis hakkab kannatamine – kannatab pere, kannatavad muud tegemised, kannatab tervis. Ja tervist saame heal juhul ainult taastada, seda juurde ei saa. Ja ükski töö pole väärt meie tervist. Seega, endiselt kehtib võrrand Tulemus=Stress+Puhkus. Stressi oskame me kõik genereerida, puhkust aga mitte nii väga. Kui aga võrrandist üks ära võtta, siis tulemust ei tule.
Inglise keelne turg
Juba paar aastat olen mõelnud ja kohati ka selle nimel tegutsenud, et viia oma tööd rohkem Eestist välja. Muidugi teen ma jätkuvalt n.ö pan-balti ettevõtetes töid inglise keeles, ent see pole päris see, mida silmas pean. Tõsi, see, mida ma muutuse nimel teinud olen, on pigem ekleklitiline ja hootine. Mõni vanema kooli treeneri tüüpi inimene ütleks siinkohal midagi sellist, et “ju sa siis niiväga ikka ei taha”. Ja ma ise arvaks, et tahtmine või mitte tahtmine pole see, mis kuhugi viib – teod loevad. Küsimus on, mida tegema peaks – regulaarselt, püsivalt?
Mida õppisin?
Järjekindlus ja tavaline päev viivad edasi
Edukuse määravad ära igapäevased regulaarsed, sageli igavad ja tüütud pisikesed tegevused. Mul on suur eesmärk? Tore. Mida ma tegin esmaspäeval? Aga teisipäeval? Aga kolmapäeval? Ja nii edasi. Edukust ei määra ühekordsed suured töövõidud. Kuidagi on meisse istutatud mõte, et eesmärgid peavad olema suured ja tahtmine veel suurem, küll siis hakkab juhtuma. Tegelikult ei hakka midagi juhtuma – peale mõne aja pärast saabuva pettumuse. Juhtuma hakkab siis, kui me suudame muuta kasvõi 1% oma ärkveloleku aja igapäevastest tegemistest. See on umbes 10minutit päevas. Ahh, mis see siis ära pole?! Noh, proovi. Iga päev. Ikkagi, me oleme need, mida me iga päev teeme. Iga päev.
Ei ole kusagil keegi liiga palju targem
Olen seda õppinud XCO ratturi Janika Lõivu tiimiga. Tiimiga, mille suhtes ma jätkuvalt tunnen, et see on tööalaselt minu meeskond number üks. Janika on maailma tipus. See, mida ta teeb, on täisprofessionaalse tippsportlase elu. Ja see, mida ta seal tipus teeb, ei ole midagi müstilist või üleelu võimatut. Ent samamoodi ei ole seda ka teistes tipptiimides tehtav. Pigem on teistest tiimidest mõnikord näha ka ebaprofessionaalsust, asjatut sahkerdamist, ambitsioonitust, igatsorti müra. Ehk: teistelt on midagi õppida, aga teha tuleb ise ja oma peaga. Ja pole me siin Eestis sugugi kehvemad. Enda ülehindamine pole mõistlik, ent vähemalt sama vähe mõistlik on ka enda alla hindamine.
Koostööd tuleb teha, aga mõistlikult
Siinkohal räägin pigem sellest, mida ma näen ja vähem sellest, mida ma ise kogen. Ma näen oma klientidega tööd tehes, kuidas koostööd tehakse mõnikord liiga palju. Kuidas koostööst kui sellisest on tehtud omaette eesmärk, kuidas koostöö on see, mis peaks lahendama kõik vastuolud, probleemid, takistused. Ent ka koostöö on ikkagi vaid vahend millekski – mõne teema jaoks on vaja koostööd, mõne puhul oleks aga mõistlik, et keegi teeb otsuse ära, teiste jaoks see on okei ja nii on. Kui koostöö muutub mantraks, olenemata olukorrast ja vajadusest, siis võib tagajärjeks olla hajunud vastutus, hulk asjatuid koosolekuid, lõputu koordineerimine, ajapuuduses vaevlevad töötajad ning saavutamata eesmärgid. Sahmimist on palju, tulemust mitte niiväga.
Aitäh, et olid kaasas.
Soovin Sulle rahulikke jõule ja toredat aastavahetust.
Näeme juba uuel aastal.
