Coachingust on kirjutatud palju raamatuid. Ent vähe selliseid, mis ehk lugejale ka korralikku väärtust annavad. Nüüd ühe sellise leidsin.
Mõned neist paljudest raamatutest on n.ö ikoonilised – näiteks John Whitmore’i Tulemuslikkuse treenimine või Timothy Gallway Sisemine mäng. Ja siis on hulk raamatuid, milles kirjutavad autorid oma nägemusest sellest, mis on coaching ja kuidas see käib. Nagu öeldud, vaid mõned neist on põnevad ja sisukad, isegi kui nendega mitte nõustuda. Mõned on aga ka… noh, seal teises äärmuses.
Eneseabi gurudest puritaanideni
Nagu coachingu raamatuid, on ka coache nii maailmas kui Eestis igasuguseid. On nii eneseabi gurusid, kes teavad, kust tuleb vägi ja kuidas üldse elama peab. On ka coache, kelle lähenemine on pigem n.ö puritaanlik – päris coach on ainult see, kellel on olemas “õige” organisatsiooni poolt välja antud sertifikaat ja kes küsib ainult õigeid küsimusi, kes kunagi ise midagi ei arva ning kes alati läheb mööda kindlat vestluse struktuuri. Ja on väga palju coache kuskilt sealt vahepealt, kõrvalt, pealt ja alt.
Võtmata seisukohta selle osas, milline on õige ja milline vale coaching, oskan ma siiski öelda, milline mõtte- ja ka coachingu tegemise viis mulle kõige paremini istub. Ja päris hästi kirjeldab seda Marcia Reynoldsi (üleval pildil) eelmisel aastal ilmunud raamatus “Coach the person, not the problem”. Minu arvates on tegu ühe parima coachingust kirjutatud raamatuga, mida kõikidele coachingust ja coachivast juhtimisest huvitunetele soovitan. Millest siis Reynolds kirjutab?
Coaching pole “tööriistakast”
Kirjutab muuhulgas sellest, et misasi on hea coaching ja mida ta ei ole. Mulle väga meeldis tema mõte, et coaching ei ole mingi lõplik nimekiri küsimustest ja tegevustest, mida ära tehes ongi hea coaching tehtud. Coachingu tulemuslikkus ei sõltu ühest-kahest või ka enamast n.ö kuldsest küsimusest, mille järel kõik inimese chakrad peaksid avanema. Muuseas, ka avanemine ise ei ole alati vältimatu tulemuslikkuse eeldus – muutus võib toimuda ka nii, et ei pea laotama coachi ette kogu oma sisemaailma. Tulemuslikkus ei sõltu alati ka kindlast vestluste struktuurist või tagasiside mudelist või peegeldamise või reflektsiooni kasutamisest. Ehk lihtsamalt, coaching ei ole “tööriistakast”, mille pähe õppimise järel ongi coach valmis.
Kehvad isemuutujad
Coaching on protsess mõtlemise ja käitumise muutuseks ja see ei käi alati ühte moodi ja trah-trah stiilis. Inimesed pole väga head ratsionaalsed isemuutujad. Muuseas, selle põhjuseid ehk meie takistavaid tajuvigasid on ülihästi kirjeldanud nobelist Daniel Kahneman raamatus Kiire mõtlemine, aeglane mõtlemine. Me vajame kedagi väljastpoolt, et katkestada takistavaid mõttemustreid ja käitumisi, neid sõnastada aidates, peegeldades, ümber sõnastades, vaatenurki vahetades. Pannes meid ennastki aeg-ajalt imestama, et me nii mõtleme ja käitume.
5 praktikat coachingul
Raamatus räägib Reynolds 5st praktikast, mida ta coachingul kasutab ja mis on pigem põhimõtted, kui “1,2,3 nippi” stiilis käitumisjuhised. Nendest vast enim meeldib mulle ka raamatu pealkirjaks saanud põhimõte: coachi inimest, mitte probleemi. Enamik coachingu mudeleid ja õpetusi tegeleb samas just viimasega – probleemide lahendamisega. Üha enam on aga mulle meeldima hakanud mõtteviis, mida Reynolds propageerib: muutub ikkagi inimene, mitte probleem. Probleemid tulevad ja lähevad, kui inimene on n.ö heas vormis, võimeline muutma vaatenurki, oma käitumist, hoiakuid, uskumusi, siis saab ka kõigega hakkama. Kõigega, mis elu talle ette paneb. Ja see võiks olla coachingu ideaalne siht (tõsi, selle käigus muidugi ka probleem laheneb).
3 mentaalset harjumust coachile
Lisaks põhimõtetele kirjutab Reynolds ka 3st mentaalsest harjumusest, mis on hea coachina toimetamise jaoks hädavajalikud. Erinevalt tavapärastel coachingu koolitustel räägitavast oskustest (küsimuste küsimine, kuulamine, eesmärgistamine jne) on need rohkem seotud sellega, kuidas luua usalduslikku ja psühholoogiliselt turvalist suhet ja keskkonda, kus muutus inimeses saaks toimuda. Niisiis, kolm tegevust, mida teha:
1. Ole täiega kohal
Küsimused, struktuur, peegeldamine ja muud tehnikad on vaid tore coachingu mäng, kui coach pole peaga kohal. Kui ta pea ei tegele sellega, mida inimene just ütles, vaid sellega, kuidas järgmine küsimus ära küsida. Peal aitab kohale tulla mõned tegevused: otsusta enne coachingut, mida sa tahad tunda ja mida selleks pead tegema? Mõtle ka sellele, mis on sinu roll ja kavatsus coachingu suhtes – kas sa ikkagi oled äkki muutunud coachi asemel juhendajaks? Ja veel, korda endale veelkord: iga inimene on võimeline enamaks, kui hetkel välja paistab. Lihtsamalt: usk inimesesse.
2. Võta vastu, ära ole lihtsalt kuulaja
Vastu võtmine tähendab mitte lihtsalt sõnade kuulamist, vaid vastu võtmist selles hetkes inimest tervikuna. Mida ütleb, kuidas ütleb, kehakeel, hääletoon, mida ütlemata jätab jne. Tervik. Olles pidevalt teadlik, ajades n.ö tundlad laiali ja proovides tunnetada, mida inimene väljendab ja mida seda tehes tunneb. Ja üks võtmetegevus on siin: lase lahti loomupärasest vajadusest alati teada ja öelda, kuidas on õige. See on peamine takistus, mis ei lase meil tunnetada kaasinimest.
3. Märka ja loobu hinnangutest
See on üks harjumus, mida on hirmus raske teha. Hinnangute andmisest loobumise esimene samm on… tunnistada, et me kõik anname hinnanguid. See käib inimeseks olemise juurde. Me ei saa lihtsalt kinni keerata oma emotsionaalset keskust, kelle üks töö on anda erinevatele inimestele, olukordadele hinnanguid. Hea coach ei ütle, et ma ei anna hinnanguid, sest see pole tõsi. Küll aga hea coach märkab, kui tekib isu anda n.ö oma 5sendine panus vestlusesse. Ja teeb teadliku otsuse – kas see aitab kaasa? Ning enamasti on järeldus: ei aita, ma ei pea seda praegu ütlema, minul ei pea olema n.ö viimase sõna õigust.
Kõigi kolme harjumuse kohta on Reynolds ka kirja pannud konkreetsed tegevused, sammud, kuidas neid harjumusi treenida.
Igatahes mulle see raamat väga meeldis. Meeldis rohkem kui paljud varasemad otseselt coachingust rääkivad raamatud. Reynoldsi raamatus räägitu on rohkem seotud päriseluga kui n.ö klassikaline jutt coachingu oskuste treenimisest või ka esoteerikasse kalduvad lood väestamisest ja enese leidmisest. Soovitan väga.
