Edasilükkamine ja delegeerimine on kaks sagedast teemat juhte kimbutavast probleemide puntrast. Ehk kuidas teha nii, et olulised asjad oleks õigel ajal tehtud.
Üllataval kombel tundub, et teemade, tegevuste edasilükkamine ja niru delegeerimine on alguse saanud samast algallikast. Mõlemal teemal on kirjutatud ilmselt kokku tuhandeid raamatuid, alates psühholoogilistest takistustest kuni tee-1,2,3 tüüpi nipiraamatuteni. Ent see ühine – ja tegelikult üsna lihtsalt muudetav – algallikas on sootuks taandatav nii lihtsale asjale nagu ühe sõna asendamine, kui ette lauale tuleb uus väljakutse. Vähemasti sellise mõtteni jõudsin lugedes raamatut Who not How, autoriteks Dan Sullivan ja Benjamin Hardy. Selgitan.
KUIDAS asemel KES
Raamatu peamine iva on selles, et kui juhi ette tuleb uus väljakutse, siis peaks esimene küsimus olema mitte: KUIDAS seda teha? Vaid KES seda teha võiks? Ja seda enam peaks see see küsimus olema KUIDAS asemel KES, mida suurem on väljakutse. Ehkki see mõte tundub (ja ausalt öeldes raamat on ka üsna “lihtne” – n.ö faabula saab kätte esimese 30 leheküljega) isegi veidi naeruväärselt lihtsakoeline, siis järele mõeldes võib selle mõju olla siiski erakordselt suur. Just eespool nimetatud edasilükkamisi ja kehva delegeeerimist silmas pidades.
Tähelepanu inimestele
Niisiis. Vaja uus projekt käima lükata? Kes teeb? Vaja korraldada töötajate töögraafik? Kes teeb? Vaja on lansseerida uus toode? Kes teeb? Ja nii edasi. Mõistagi ei saa nii kogu vastutust ära delegeerida. Ent vähemasti sunnib see iga kord tähelepanu suunama inimeste, mitte tehnika, protsessi, asjade peale. Ehk mitte küsimuse “kuidas” peale, mis on paljudel juhtudel ka edasilükkamise või mitte delegeerimise põhjus (Esimese juhul me täpselt ei tea, kuidas teha ja see tundub liiga raske. Ning teisel juhul me teame liiga hästi kuidas teha ja ei usu, et teised seda nii hästi teeksid). Juhtimise enim levinud definitsioon on ju: tulemuste tegemine läbi teiste inimeste, kas pole? Ehk KES, mitte KUIDAS.
Kaks “konksu”
Muidugi on siin ka paar olulist “konksu”, mille tähelepanuta jätmine selle toreda mõtte olematuks lahjendab.
Esiteks. Visioon, eesmärk, siht. See on midagi, mida juht ei saa sageli ära delegeerida. Otsus ja selgus selles, mida me tahame saavutada, kuhu tahame jõuda. See on juhi vastutus. See on lihtsam “konks”.
Kuid keerulisem on juhil harjuda sellega, et pärast küsimusele KES vastuse leidmist peab ta olema valmis ka lahti laskma küsimusest KUIDAS. Sest see on juba selle inimese asi, kes päriselt tegema hakkab. Kui lahti lasta ei suuda, siis pole tegelikult vastutust delegeeritud ning juht jääb endiselt edasilükkamise ja delegeerimise võimetuse lõksu. 100 asja korraga töös ja tunne on nagu oraval rattas.
Tõhusust saab mõõta kaasamisega
Siia lõppu ka üks kaalukas takistus, mis võib takistada KUIDAS’i KES’iga asendamast. See on uskumus, mis meil inimlikult kõigil sees on: kui me räägime arengust, kasvamisest, laienemisest, siis me räägime seda enamasti enda isiklikust vaatest. Psühholoogide sõnul on inimestele sisse kodeeritud isu kasvada, kasvatada oma tõhusust ja enesekindlust. Ent just seda esimest, tõhusust ehk asjade ära tegemist võrreldes potentsiaaliga, kiputakse nägema vaid nii, et kui palju mina üksi suudan ära teha. Kuid see ei pea nii olema. Asjade ära tegemine ei tähenda nende üksi tegemist. Ja seda ei piira mingid sisemised või personaalsed võimekused. Võib-olla võiks juhi puhul tõhusust vaadelda justnimelt seeläbi, kui palju ja kuidas ta suudab kaasata teisi inimesi sihtide, eesmärkide saavutamisele. Ehk kui palju ja kui tulemuslikult ta suudab küsida KUIDAS asemel KES.
