Me oleme tasakaalu sõltlased. Kogu inimkonna teadliku ajaloo vältel on inimesed otsinud tasakaalu. Tänapäeval on see otsing kehastunud mõttevisiisiks: töö on raske, elu aga kerge ja ihaldusväärne. Ja me vajame sinna vahele tasakaalu.
Lähtiräägitult. Töö on pigem stressirohke tegevus (stress on muidugi halb), paljudel juhtudel kurnatuse riskiga. Ja selle riski võtmise eest makstakse meile kompensatsiooni – pane tähele, juba see sõna räägib sellest mõtteviiisist. Me anname oma tervist, aega ja muud ja saame vastu kehva stressi ja selle eest kompensatsiooni.
Elu (st kõik, mis on väljaspool tööd) on aga kerge. Elu on meie enda oma. Me teeme sellega, mida tahame. Ja see on see elu, mida me päriselt elame. Pärast tööd. Õhtuti, nädalalõppudel. Tööd teeme selleks, et elada.
Ja samast mõtteviisist lähtume ka organisatsioonides ja inimeste juhtimisel. Kusjuures väga heade kavatsustega. Meile on töö ja eraelu tasakaal tähtis! Jälgime töötatud tunde, hoolitseme puhkuse eest jne. Väga toredad ja head asjad. Ainult, et kas see ikka on see mõtteviis, mis aitaks inimestel päriselt elada elamisväärset elu, tervikuna. Ja teha seejuures ka tööl tulemusi, milleks nad päriselt on võimelised.
Kui tasakaal kaob
Eriolukorra ajal on paljud meist tunda saanud, mis juhtub siis, kui imaginaarne töö ja eraelu tasakaal ära võetakse. Otseses mõttes. Me oleme oma elutoas nii eraelus kui tööl. Sageli justkui korraga ja samaaegselt. Meil pole enam katkematut 8 tunnist tööpäeva, töö kohta, kuhu me läheme ja õhtust eraelu. Meil on päev täis erinevaid tegevusi, mõned seotud tööga, mõned lastega, mõned iseendaga, mõned perega, mõned kooliga jne. Ja need tegevused vahelduvad pigem sagedasti, me ei istu tundide viisi ühe koha peal, ühe teema otsas.
Suurepärased enesejuhid
Eriolukord ja kaugtöö on ehk õpetanud ühe olulise asja. Mõnikord läbi valusa kogemuse, mõnikord ka kergemini, oleme õppinud enese juhtimist läbi nende tegevuste. Ja päris paljud, tundub, võib-olla veidi ka endilegi üllatuseks, saavad sellega väga hästi hakkama. Veel enam, paljudele inimestele on see hakanud ka meeldima – eelkõige vast seepärast, et neil on suurem kontroll oma tegevuste üle.
Rohkem tähendusega tegevusi ja rütmi
Võib-olla on nüüd aeg astuda edasi ka mõtteviisis ja uskumustes. Nii töötajatel kui tööandjatel. Meil pole vaja töö ja eraelu tasakaalu. Meil pole vaja mõõta tundidega, palju tööle ja eraelule läheb. Inimestel on vaja teha rohkem tähendusega tegevusi ja mõistlikku elurütmi, et neid tähendusega asju ära teha. Siis on ka elu elamisväärsem ja tulemused, nii tööl kui mujal paremad.
Eesmärk – olla kohal, täiega
Kui peaks püstitama uuele mõtteviisile eesmärgi, siis ehk võiks see olla selline – olla kohal, täiega. Vähemasti olulistes asjades, teemades, tegevustes. Kas selleks on töö koosolek või trenn või lapsega mängimine. Me teeme päeva sees erinevaid tegevusi, mõnikord on need suuremad tükid, mõnikord väiksemad, mõnikord õhtul, mõnikord keset päeva. Ent siht on ikka sama – olla kohal. Sest need asjad on tähtsad ja tähendusega.
Kuidas aru saada, kas see tegevus, mida ma teen, on tähendusega – eelkõige räägime siin tegevustest töö kontekstis? Kui sa saad teha seda, mida sa oskad päris hästi ja mida sa ka tahad teha ja hästi teha. Mida rohkem on päevas neid tegevusi, seda väiksem on tõenäosus ületöötamise, distressi tekkeks. USA Mayo kliiniku tehtud uuringu järgi on maagiline number siin 20%, kui sinu tööga seotud tegevustest – ja miks mitte ka “muu eluga” seotud tegevustest läheb sinna kategooriasse, siis väheneb läbipõlemise oht järsult.
Rütm ja puhkus hoiavad vormis
Muidugi ei saa keegi teha 24tundi päevas ja 7 päeva nädalas teha ainult tähendusega asju. Võtmesõnad on siin rütm ja puhkus, ka tegevuste vaheldamine. Ent tegelikult me oleme seda rütmi hoidmist ju praeguse eriolukorraga juba õppinud – koosolek vaheldub söögitegemisega, raporti kirjutamine trenniga, lapsega mängimine telefonikõnega. Sprint, puhkus, vaheldus tüüpi elurütm (kirjutasin puhkusepauside tegemise olulisusest siin). Vaja oleks seda kohendada rohkem eesmärgipäraseks ja ka oma töö- ning kodumeeskonna rütmiga sobivamaks.
Muidugi peab see kõik kokku mängima ka töö iseloomuga, sellega, kui palju ja milline on tulemuseootus. Ja ka sellega, milline on pere, hobid, elu. Kõik see eeldab paindlikkust ka tööandjatelt, juhtidelt. Ent mulle tundub eespool kirjeldatud järgmine samm paindlikkuse suunas paljude organisatsioonide puhul pikemas perspektiivis ainuvõimalik tee, kuidas hoida parimaid töötajaid enda juures ja kuidas teha parimaid tulemusi.
Eesmärk, nii inimese kui tööandja jaoks pole töö ja eraelu tasakaal. Eesmärk on hästi elatud ja tähenduslik elu, mis sisaldab muuhulgas ka tulemuslikku tööd.
