Kui enamikule meist on siht lihtsalt kriis üle elada, siis umbes kolmandik tuleb praegusest eriolukorrast välja tugevamana kui nad olid kriisi tekkides. Kes meist on seal kolmandiku sees, sõltub meie endi valikutest.
Martin Seligmani on kutsutud positiivse psühholoogia isaks. Ja seda õigusega, ta on selle koolkonna asutaja ja tuntuim esindaja. Ent enne positiivse psühholoogiaga tegelema asumist oli tema pikaaegseks kireks uurida vastupanuvõimet. Ehk seda, mil moel loomad ja inimesed panevad vastu tagasilöökidele.
Suurem osa inimestest taastuvad
Seligman ütleb oma 2011. aastal avaldatud artiklis, sh 30+ aasta pikkusele uuringute tulemustele viidates, et suures plaanis jagunevad inimesed tagasilöökidele vastu panemise võimekuse järgi kolme gruppi. Ühes ääres on väiksem grupp, kes suurte tagasilöökide ja kriiside ajal saavad pikemaajalisi või ka püsivama loomuga psühholoogilisi kahjustusi. Keskel asub suur enamus, kes kriisis küll painduvad, ent ei murdu. Kelle eesmärk on kriisi lihtsalt üle elada ja kes taastavad oma tavapärase psühholoogilise ja füüsilise aktiivsuse pärast kriisi mõne aja möödudes.
Kriis kui võimalus kasvada
Ent on ka kolmas grupp, Seligmani sõnul statistiliselt umbes kolmandik inimestest. Kes tulevad kriisidest välja tugevamana kui nad sinna sisenedes olid. Inimesed, kes kriisis õpivad, arenevad, kasvavad. Kusjuures ka nende algus kriisides võib olla üsna krobeline – nad võivad kriisi puhkedes paista välja nagu teises äärmuses olevat – tardumine, ülemäärane ärevus ja muu taoline võib ka neile olla tuttavad asjad. Ent juba mõne aja pärast toimub muutus. Ja see muutus võib olla üsna kardinaalne. Mis selle muutuse käivitab, mis on see murdepunkt või päästik, võib olla inimeseti päris erinev.
Vastupanuvõime vastand õpitud abitus
Tugeva vastupanuvõime vastand on õpitud abitus. Jah, õpitud abitus, mida me oleme harjunud silmas pidama, kui räägime mõnikord vastutuse mittevõtmisest, amorfsest ja abitust käitumisest. Ent algne õpitud abituse mõiste, mida Seligman vastupanuvõime vastandina silmas peab, on veidi teistmoodi asi. Seligman jõudis õpitud abituse terminini uurides loomade – koerte, rottide, hiirte, ka tarakanide käitumist pinge olukordades. Nimelt anti loomadele korduvalt ebamugavaid elektrilööke ja jälgiti, millal ja mil moel nad reageerivad. Ja paljud, enamik neist loobus lõpuks käitumisest, mis üritanuks vältida järgnevaid lööke. Enamik loomi andis alla.
Hiljem on sarnaseid katseid tehtud ka inimeste peal (tõsi, veidi “humaansemalt”). Ja tulemused on sarnased loomkatsete tulemustega – umbes 2/3 loomadest ja inimestest annavad varem või hiljem alla, lõpetavad väljapääsu otsimise, ei proovi enam uutele hoopidele või ebamugavatele olukordadele vastu panna. Ent, nagu öeldud, kolmandik paneb vastu.
Vastu panemise vundament on optimism
Seligmani sõnul on vastupanijate tegevuse vundamendiks optimism. Ehk konkreetsemalt võime enda jaoks tagasilöögid “ära seletada”. Et need on ajutised ning lokaalsed, vaid konkreetset teemat või valdkonda puudutavad. Ja mis veel tähtis, nad tajuvad, et neid olukordi on võimalik muuta. “See on lihtsalt see üks asi ja ma saan seda muuta.” Kas sisuliselt või vaatenurka muutes.
Kõige toredam asi, mida Seligman oma uuringutele tuginedes sedastas, on muidugi see, et vastupanuvõimet on võimalik treenida. Ehk meil kõigil on võimalik olla eriolukorra lõppedes selle kolmandiku seas. Kui me seda tahame ja otsustame ja ka konkreetseid tegevusi selles suunas teeme. Veidi võimalikest tegevustest saad aimu siit. Ja mitmetest kirjutan ehk ka edaspidi. Seniks aga tasub ehk mängida mõttega – kas kriisi üle elamine on minu jaoks täitsa okei siht? Või olen ma võimeline ka enamaks: äkki kasutada kriisi päriselt kui võimalust inimesena kasvada?
