Mõnikord ajab ikka närvi, miks teised inimesed niikaua mäletsevad. Nämmutavad, jokutavad, jauravad, kurdavad. Miks nad ometi kord edasi ei lähe?
Olen seda viimastel päevadel kuulnud ja ausalt öeldes isegi tundnud. No kaua me jaurame ja nutame minevikku taga ja istume ning ootame, et see jama ükskord ära lõppeks, tegutseda on vaja! Ja siis järgneb (sh ka minu enda esituses) veidi dotseeriva olekuga jutt uuest normaalsusest, kuidas me kõik peame kohanema, kuidas on vaja vaadata edasi ja kuidas tegelikult on kriis hoopis võimalus ja …
Kahjuks või õnneks ei liigu kõik inimesed mentaalselt edasi samas tempos – vastasel korral juhtuks üks kahest: me põrutaks kõik kollektiivselt vastu seina või siis jääkski nagu tinasõdurid ühe koha peale tammuma.
Kui kaua kestab leinatsükkel
Me kõik läbime uues keskkonnas, uues olukorras, tagasilöökide puhul omamoodi leinatsüklit. Pole vast vaja sinna pikemalt sisse minna, suur osa meist on sellest psühholoog Kybler-Rossi poolt ligi 50 aastat tagasi sedastatud teooriaga tuttavad. Tardumine, eitus, viha, kauplemine, depressioon, omaks võtmine. Kõige lihtsamalt öeldes – erinevad etapid, kus me proovime moel või teisel minevikust või olemasolevast kinni hoida. Mis on inimlik ja sageli ka vajalik. Küsimus on, kaua see kestab? Ehk millal me oleme valmis edasi minema?
Millal on õige aeg hakata juhtidel inimesi kaasama uute pikemate sihtide poole? Millal on õige aeg rääkida kriisist kui võimalusest – nii et ka teine inimene seda usub? Millal on inimene valmis ka ise tunnistama, et viimane aeg on edasi liikuda? Mina ei tea. Ilmselt on see inimeseti erinev. Ent ehk on võimalik teist inimest veidi aidata selle äratundmiseni jõudmiseks. Kuidas?
3 küsimust ja 1 mõte
Kuidas sul täna läheb?
Valmisolekuni edasi minna jõutakse väikeste sammudega. Üks päev korraga. Kui meie ümber on asjad praegu mitte-niiväga-hästi (pehmelt öeldes), siis üldisele küsimusele “Kuidas läheb?” saad automaatse “põlvenõksu” reaktsioonina vastuse… Proovi. Seevastu “Kuidas sul TÄNA läheb?” suunab mõtte konkreetsele päevale, olevikule, hetkele. Täna on võib olla juba parem kui eile. Ja isegi kui on kehvem, siis homme võib olla jälle parem.
Mis sul täna plaanis?
Jällegi on fookus pigem hetkel, ent mis veel tähtis – suunatud tegevusele. Mitte mõtlemisele. Mitte arvamisele. Mitte olukorrale hinnangu andmisele. Vaid tegevusele. Ja tegevuse planeerimine on mõistuse, mitte emotsioonide ehk ahviaju töö. Mõistus on see, kes pidevalt otsib võimalusi edasi minekuks. Kui suudame oma tähelepanu seal hoida, siis ükskord ka edasi läheme.
Mida sa ära tegid?
Motivatsioon on tegevuste tagajärg. Meil pole vaja oodata edasi liikumiseks kusagilt tekkivat erilist motivatsioonipuhangut või positiivsuse lainet. Me saame motivatsiooni ja enesekindlust sellest, mida me juba teinud oleme. Selle teadvustamine on kütus, mis edasi kannab.
Ja veel. See on okei, kui inimene praegu ei tule kaasa ja tal on ebamugav, paha olla. Nii võib ka inimesele öelda. Sest see ongi muutus. Ja muutus võtab aega. Ent aeg on igaühe jaoks erineva pikkusega.
2 asja, mida mitte teha
Ehk mis on need asjad, mis inimest edasi liikumisele ei aita, vaid pigem takistavad.
Koos kurtmine.
Koos kurtmine – kui kehva ikka on olukord – võib tunduda märk empaatiast ja kaastundest. Ent see pole seda. Kaasa kurtmine ei aita inimest kuidagi edasi liikuda, halvemal juhul pigem võimendab taju, et asjad on ikka kole halvasti. Näe, kui ülemus, sõber, elukaaslane ka kurdab juba…
Üldistustega hirmu taastootmine.
Ühelt poolt on psühholoogiast teada, et kui asjad lähevad hullemaks, siis ei tohi sellest mööda vaadata, seda peaks teadvustama. Siis on hiljem ka lihtsam sellega toime tulla. Ent seda tehes peaks vältima suuri üldistusi, õõva tekitavaid epiteete. “Asjad lähevad palju hullemaks!” või “Varsti ei saa enam midagi teha!” ja “Käive kukub 60%” või “Õues sportimist piiratakse” on küll justkui samad asjad, ent inimese pea võtab neid vastu erinevalt.
Esimeste lausete puhul tekib suur ja hoomamatu hirm – väga raske on näha võimalust, kuidas selle ebamääraselt suure “hullemaga” hakkama saada. Tagumiste puhul – jah, on päris-päris jama küll, ent see on konkreetne, tajutav ja selge. Ning võib-olla, lihtsalt võib-olla on selle konkreetse käibe languse või õues liikumise piirangute puhul ka võimalik siiski midagi ette võtta. Hirmul on niigi suured silmad, pole vaja neid veel rohkem punni ajada.
Muuseas, loen seda, mida kirjutasin. Ja tekkis ka mõte, et esimene inimene, kelle peal eelnevat võib-olla peaks katsetama, oleks… mina ise 🙂
