Ootamatutest ja suurtest tagasilöökidest ei vii meid läbi trimmitud efektiivsus, sügav sisekaemus või erakordne tahtejõud. Jamadest viib läbi vastupanuvõime. Ja selle kasvatamine võiks olla hetkel inimestena meie olulisim siht.
Vastupanuvõime on võime adapteeruda pinge ja stressi olukorras. See on võime kohaneda ning “vastu panna”. Ja tulla ka tagasilöökidest välja tugevama inimesena. Me võime painduda, ent me ei murdu, nagu kirjeldab seda spordipsühholoog Ceri Evans. Igalühel meist on oma piir, tagasilöökide taluvuslävi, mille määr sõltub osaliselt geneetikast, osaliselt elukogemusest, ent ka hetkeseisundist, tujust, väsimusest, sellest, mis meiega hetk tagasi juhtus.
Piiri võimalik nihutada
Kui me murdume, siis väljendub see üsna nähtavalt ja lihtsalt. Alfred Adler, individuaalpüshholoogia koolkonna rajaja, kirjeldab seda murdumist kahel moel – “vaene mina” ehk hakkame ennast haletsema ja “paha inimene” ehk hakkame otsima süüdlast. Hea uudis on see, et seda piiri on meil kõigil võimalik nihutada. Ja teine hea uudis siia otsa – see piir on tegelikult meil kõigil kaugemal kui me ise seda usume. Ehk reeglina me oleme võimelised enam vastu panema kui seda ise usume.
Ei tähenda negatiivse kadumist
Muuseas, korraks ka sellest, mida vastupanuvõime ei ole. See ei tähenda ebamugavate olukordade vältimist. See ei tähenda, et me ei tunne ebamugavust, stressi, negatiivseid emotsioone või ärevust. Vastupidi, see tähendab, et me astume ebamugavusele vastu, tegutseme ja toimetame hoolimata sellest, et keskkond paneb meile ette ühe jama teise järel. Me ei naudi seda, ent me saame hakkama. Kuidas vastupanuvõimet treenida? Mõned konkreetsed ideed.
Füüsiline ja vaimne heaolu
1. Tee trenni. Regulaarselt. See ei tähenda, et sa peaksid olema tippsportlane. Füüsiline liikumine on lihtsaim ja üks suurima mõjuga tegevus vaimse vastupanuvõime kasvatamisel. Jookse, sõida rattaga, jaluta (kuni see on võimalik), võimle, tee joogat, pilatest (olemas ka treeningud üle Zoomi, Facebooki jne).
2. Ela kindlas rütmis. Ärka kindlal kellaajal, söö kindlal kellajal, tee trenn kindlal kellaajal (soovitus – pigem keset päeva), tee tööd kindlate tükkidena. Rutiin on etteaimatav, etteaimatavus tekitab turvatunnet.
3. Tee paus 90 sekundiks. Kui tunned, et juhe hakkab kokku jooksma, siis:
- Sule silmad
- Lase lõug vajuda rinnale
- Hinga sügavalt ja pikalt mõned korrad sisse ja välja
- Pane endale silme ette n.ö must ekraan ehk proovi teha pea täitsa tühjaks, mõelda mitte millelegi, ei minevikule, ega tulevikule. Hoia seda 60-90 sekundit.
- Kui pea on tühi, tõsta pea püsti.
- Tee silmad lahti.
- Too oma tähelepanu uuesti tegevusele, mis sind ees ootab. Ja hakka tegema.
Proovi. Võid teha seda ka igal ajahetkel, kui tundub vajalik – kui oled väsinud, ärritunud, veidi on hirm, mõtted tormavad, tähelepanu on hajunud vms.
Tähendus
1. Muuda vaatenurka. Loobu mõtteviisist, et kriis on ajutine, et kohe-kohe saame tagasi kõik selle hea, mis oli enne kriisi. Minevik ei tule tagasi, pole kunagi tulnud ega tule ka seekord. See, mis praegu on, selline aeg ongi. Ja see hea, mis sul praegu on, see ongi. Ja seda polegi nii vähe.
2. Too perspektiiv lühikeseks ja selgeks. Hoia asjad kontekstis, kahel suunal – esiteks, perspektiiv on mõistlik hoida praegu lühike, pigem päev ja nädal, mitte aga kuu või aasta. Ja teiseks, kui ei tea tulevikku, siis ei tea. Ehk tegele asjadega, mis on sinu kontrolli all.
3. Aita teisi. Käi kellegi teise eest poes, paku oma teenust või inimlikku toetust või anneta oma aega või raha. Või lihtsalt helista ja küsi, kuidas teisel inimesel täna läheb. Ja sa aitad iseennast.
Mõtted ja jutt
1. Kasvata paindlikkust. Pole olemas negatiivseid või positiivseid mõtted, on vaid takistavad ja kaasa aitavad mõtted. Mõtted tulevad ja lähevad. Takistavaid mõtteid tuleb meil kõigil. Mõtetest olulisem on see, mida sa teed – tegutsemine on see, mis õpetab meie peale, kuidas tagasilöökidega toime tulla.
2. Negatiivsuse dieet. Dieet koosneb kahest osas: esiteks, palun jälgi, mida sa räägid – hädaldamine või ka entusiastlik kurtmine, kuidas midagi ei saa teha või kui hirmus on elu Saaremaal või Itaalias, ei aita, vaid takistab. Ja teiseks, vähenda oluliselt uudiste lugemist-vaatamist – praegused uudised on nagu salakaval viirus, tasapisi ja märkamatult ja vääramatult imevad nad meid endasse.
3. Kirjuta endale kiri. Meil kõigil tuleb ette hetki, kui on tunne, et lagi on must ja tulevik tume ja tunneli otsas paistev valgus on tegelikult läheneva rongi tuli. Siis… kirjuta endale kiri. Kirjuta see, nagu oleksid enda kõige parem sõber. Ja hea ja kaastundlik sõber ei ütle sulle kunagi, et asi on lootusetu – ta meenutab sulle, mis sul praegu on ja mis on hästi.
Kuuluvusvajadus
1. Regulaarne suhtlemine. Lihtsaim viis füüsilises isolatsioonis kuuluvusvajaduse puudumisega toime tulla on suhelda, regulaarselt. Helista, tee videokõne, regulaarselt, teadlikult. Muuseas – kirjuta vähem e-kirju 🙂
2. Otsi grupitunnet. Tee sõpradega online’s kohtumisi, korralda lähedastega videosild, õpeta oma vanematele selgeks Skype/Facebook Live/Zoom. Liitu mõne vabatahtlike grupiga.
3. Ole nähtav. Tähista väikeseid võite, väikeseid rõõmuhetki, aja selg sirgu ja anna neist teada. Tööl küsi ja korja endale positiivset tagasisidet. Me tahame tunnetada, et me oleme väärtuslikud.
Ja viimaks. Ära fikseeri ennast 1. mai või mõne muu kuupäeva külge. Viktor Frankl, Aushwitchi koonduslaagri üle elanud psühholoog kirjutas, et raskeimad hetked olid paljudele jõulud ja muud tähtpäevad. Sest paljud olid endale külge võtnud lootuse, et “jõuluks koju”. Kuupäevadega, kriisi lõpuga seotust lootusest enam on meil vaja uskumust, et me saame hakkama.
Niisiis, kuidas sul täna läheb? Ja mis sul täna plaanis teha on?
