Paljude juhtide ja ettevõtjate jaoks on see nädal läinud ja läheb edasi laeva vajumise peatamisega. Ja see on ka mõistetav, käimas on ellu jäämise mäng – kui pole äri, pole töökohti, pole ka inimesi tööl. Ent hiljemalt järgmisel nädalal on viimane aeg võtta fookusesse inimesed.
Esimene töökeskkonna muutusest tingitud tuhin kestab üldiselt umbes nädal, poolteist. Ehk järgmisel nädalal tahab meie kõigi pea üha intensiivsemalt küsida – kaua see kestab, mis edasi saab jne. Häda on selles, et neile küsimustele pole vastust. Pole praegu ja pole ilmselt ka lähinädalatel. Ent tööd on vaja teha. Seda on vaja nii organisatsiooni kui inimese enda jaoks.
Virtuaalseks muutunud meeskonna juhtide kaks peamist tööriista inimeste suunal on: meeskonna koosolekud ja üks-ühele vestlused inimestega. Koosolekutest kirjutan lähipäevil, praegu siis 1:1 vestlustest.
Kaks sihtmärki: kuuluvusvajadus ja määramatus
Peamine, mis praegu virtuaalseks muutunud tiimides pihta võib saada on kuuluvustunne ehk inimeste loomupärane vajadus olla kellegagi koos. Ja see tunne, õigemini vajadus selle tunde järele on kaugelt tugevam kui me esimese hooga arvame. Hirm üksi jäämise ees on kõige fundamentaalsem hirm, millega meie pead pidevalt tegelevad: ega ma rumal välja ei paista ehk mida nad minust arvavad, kas ma teen asju õigesti, kas ma olen piisavalt hea jne. Kõik need ja veel hulk küsimusi on ajendatud just kuuluvusevajadusest.
Ja teine teema, millega meie pea tahab pidevalt tegeleda, on määramatuse vähendamine ehk korra loomine. Me ei talu ebamäärasust – millal see lõpeb, mis me nüüd teeme, kauaks mul tööd on, mis temast saab jne. Lõputu hulk küsimusi, millele vastuseid me ei tea. Ja ilmselt ei tea ka neid veel keegi.
Need on ka kaks olulisimat teemat, millest 1:1 vestluste vajadus, õigemini praegusel ajal hädavajadus tõukub. Niisiis, 1:1 vestlused, kasutades Skype’s, Zoomi, MS Teams, Facetime’i või kasvõi Facebooki, kus iganes on teile võimalik üksteist ka näha. Muuseas, olles üle veebi teinud coachinguid regulaarselt viimased 3-4 aastat – need töötavad ja hästi! (Artikkel jätkub pärast reklaami)
1:1 vestlus
Kavatsus ja siht: emotsionaalne toetus (kuuluvusvajaduse rahuldamine) ja tähelepanu hoidmine õiges kohas (määramatuse vähendamine).
Vorm:
Sagedus: vähemalt 1x nädalas, lähemal paaril nädalal äkki isegi sagedamini. NB! Praegusel hetkel on sagedus olulisem, kui sisukus
Kestvus: 15-30 minutit
Sisu:
1. Kuidas sul läheb, mis on hästi? (Mõju: Emotsionaalne toetus, kuulamine pluss vestluse ankurdamine pigem positiivse külge. Muidugi tuleb ära kuulata ka see, mis pole hästi – ent ainult kurtmisele keskendumine ankurdab vestluse negatiivse külge. Ja muidugi peab juht vastu panema kiusatusele hakata koos kurtma või kedagi süüdistama.)
2. Mis meil hetkeseis suures pildis on? Juht räägib, ausalt. Kui ei tea, siis ütleb: ma ei tea. Arvamused, sh “oi läheb veel hullemaks” või ka “see saab kohe otsa”, jätku juht endale, need ei aita kaasa. (Mõju: vähendab määramatust, teadamatust).
3. Mida teised teevad? Juht räägib, mida kolleegid teevad, sh mitte ainult tööalaselt, vaid ka kuidas neil inimestena läheb. (Mõju: taastoodab kuuluvust)
4. Mis sul töölaual ootab, mis takistab, kuidas ma aidata saan? Inimene räägib. See on oluline koht – tähelepanu suunata määramatuselt konkreetsetele tegevustele, aju jahe pool ehk mõistus on see, kes meil peades plaane teeb. Mida rohkem me suudame pea jaheda hoida, seda turvalisemalt me end tunneme. Ehk keskendu tegevustele, mitte tulemustele on täna ülitähtis, tulemused on lihtsalt meie kontrolli väljas veel rohkem kui tavaliselt (Mõju: hoiab tähelepanu tegevustel)
5. Selge kokkulepe milleski – mida edasi teeme? “Vaatame, mis saab” või ohkamine stiilis “Eks näis” ei ole hea viis lõpetada. Vestluse lõpp on tähtis, see jääb meelde: konkreetne kokkulepe, plaan edasiseks on parim, mis saab kindlustunnet tekitada. (Mõju: turva- ja kindlustunne)
Muidugi on võimalik teha vestluste sisu veel mitut moodi, nagu öeldud – sisust olulisem on ehk isegi sagedus ja vestluste toimumise fakt ise.
Ehk kokkuvõtvalt: vestluses on n.ö rahuaegadega võrreldes suurem osakaal emotsioonide suunamisel, kuuluvusvajaduse rahuldamisel ja teadmatuse-määramatuse vähendamisel. Ent kindlasti on oluline rääkida konkreetsetest tegevustest ja töödest. Kui tulevik on ebaselge ja ärevus üleval, siis peab perspektiivi tõmbama lühikeseks ja piltlikult öeldes jooksma mitte teadmata finishiga maratoni, vaid järgmisesse kindlasse joogipunkti. Ja tegema seal uue kohtumise.
Ja nüüd väga-väga oluline asi: asjad kipuvad juhtuma siis, kui nad on kalendris. Kõik mis on kalendrist väljas, selle – eriti just praegusel ajal – murrab elu maha. 1:1 kohtumised on heal juhil ja töötajal alati kalendris kirjas ja ette teada.
