Elasid kord kolm müügimeest. Härra Soovin, härra Tahan ja härra Pean.
Kõik kolm olid tööl olnud sama kaua, sama kogenud ja sama hästi kursis müüdava tootega. Igalühele neist oli pandud samad eesmärgid, samad sihid kuu müügitulemuseks.
Härra Soovin soovis, unistas müüa väga palju. Ent väga harva jõudis ta müügini. Tal oli seepeale varuks terve hulk vabandusi. Ning ta leidis alati kellegi või millegi, kelle süül ta – jälle – kuu eesmärki ära ei teinud.
Härra Tahan keskendus, kitsendas oma fookust ja suunas kogu tähelepanu müügile… 10 päeva enne kuu lõppu. Ning enamasti, küll üsna napilt, ta ka kuu eesmärgi ära tegi.
Härra Pean panustas iga päev eesmärgi täitmisse. Ja ületas eesmärki ning tegi pidevalt uusi müügirekordeid.
Langevari egole
Härra Soovin soovis kindlasti eesmärki täita, see polnud küsimus. Küll aga polnud tal oma soovide tagamiseks mitte mingisugust läbimõeldud süsteemi, protsessi ja tema töömoraal pehmelt öeldes lonkas. Kuu eesmärk oli tema lagi, vähemasti tema enda arvates, enamaks ta – jällegi enda arvates – ka suuteline polnud. Ning ta laotas endale vabanduste ja süüdistustega n.ö psühholoogilise langevarju, igaks juhuks, kui eesmärk ehk soov ei peaks täituma. Tema rinnasildil oli kirjutatud (nähtamatus kirjas) ohver ja ta ei jätnud oma viletsast elust ja meeleheitest teatamata ühtegi klienti, juhtkonnast ja kolleegidest rääkimata. Ta mõnitas härra Tahanit ning põlgas härra Peanit.
Struktuuri puudmine
Härra Tahan uskus raudkindlalt, et ta teeb eesmärgi ära. Ja enamasti ta ka seda tegi – viimase 10 päeva erakordse pingutusega ning ülinapilt. Tänu aastatepikkusele kogemusele oli tal enamasti võtta kuu lõpus mõni päästev, talle halastav klient. Tema elu oli pigem nagu ameerika raudtee, siht oli teha eesmärk ära miinimumpingutusega. Teda oli ka mitu korda kaalutud müügitiimi juhi kohale, ent ikka oli keegi teine valituks osutunud. Härra Tahan hoidis endas kibestumist luhtunud võimaluste pärast ning tajumises, et tema parimad aastad olid tõenäoliselt juba möödas. Ja ta rääkis sageli jutte stiilis “kuidas vanadel headel aegadel me tegime…”. Ta põlgas härra Peanit. “Kes ta enda arvates on?” mõtles ta härra Soovinist.
Isiklik eesmärk
Härra Pean nägi ennast liidrina. Ja tema plaan oli igal kuul eesmärk ületada, mitte lihtsalt ära teha. Sest juhtkonna poolt pandud eesmärgid oli pandud keskmiste järgi ning Härra Pean polnud keskmine ja ta teadis seda. Tema fookus oli rekorditel ja ta oli oma isikliku eesmärgi enda jaoks selgelt ja ise sõnastanud. Ning ta oli valmis teinud ka protsessi, tegevusplaani terveks kuuks – mida ta teeb iga päev, et teha parim võimalik tulemus. Ning kirglikult panustas ta iga päev konkreetsetesse tegevustesse, mis viisid teda rekordi poole. See oli midagi, mis hommikul teda üles ajas ja millega ta õhtul magama läks.
Kolm müügimeest on tänaseni elus. Tõsi, härra Soovin ei tööta enam selles firmas. Härra Tahan töötab edasi, tasapisi on hakanud ka temal sagenema kuud, mil eesmärk jääb täitmata. Härra Pean ei tööta enam selles firmas, tal on oma äri.
Lugu pärit raamatust “The Blueprint”, autoriks Jim Fannin, sportlaste ja juhtide coach.
