Kusagil 2000ndate alguses istusin oma selleaegse juhi ja Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtoviga tema kabinetis ja tegime minu arenguvestlust.
See, tundus, et meie mõlema jaoks veidi kohmetuks tegev toiming kulges oma tavapärases üks-kord-aastas-teeme-ära tüüpi rütmis, kuni päris vestluse lõpus, otsekui muuseas, ütles Igor kaks asja, mille ivast ma alles jupp maad hiljem hakkasin aru saama. Esimene asi oli lihtne soovitus – “ütle vähem ”ei””. Tänapäeval öeldakse vist selle kohta: kuula inimesi. Ent veel pikema mõju ja tähendusega oli teine asi.
Igor, kes on minu kohatud Eesti tippjuhtidest üks parimaid ja tulemuslikumaid, ütles midagi sellist: juhi peamine ja keerukaim väljakutse on hoida ennast värskena. Küllap ütles ta seda lähtuvalt ka endast, nagu me kõik teistele soovitusi ja edasisidet jagades teeme. Ent see on sellegipoolest midagi, mida tasuks tõepoolest juhina, kusiganes seda rolli peab täitma, sihiks võtta.
Niisiis, allpool 3+1 asja, mida olen näinud juhte tegevat, et ennast värskena ja fookuses hoida.
Tee endaga tähtajaline leping
Kui Aivo Adamson läks Maanteeametit saneerima, siis leppis ta iseenda ja oma n.ö ülemustega kokku, et on seal 3 aastat. Ja kolme aasta pärast ta ka lahkus. Endale tähtaegade panemine aitab oluliselt mõtestatumalt vaadata sellele, mida on vaja teha. Ja millega pole vaja tegeleda. Muidugi, tähtaja saabumine ei tähenda, et siis peab töölt lahkuma. Ent siis algab uus etapp, järgmine siht, järgmine tähtaeg. Ehk: mis on su tähtaeg ja mida sa juhina tahad selle aja jooksul ära teha?
Endale välise ora tekitamine
Inimestel, eriti juhtidel on kerge tekkima illusioon, et enda käitumises muutuse tegemiseks piisab ainult tahtest. Ja tegelikkuses jääb enamik harjumuste muutustest tegemata, kuna lihtsalt keskkond, inerts on tugevam ja kestvam kui juhi tahe. Enamik juhte, kes tulevad coachingu programmidesse, tegelikult teavad, mida nad tahavad. Nad on valmis. Ja neil on vaja vaid struktuuri, keskkonda, heas mõttes välist ora ehk sundi, et igapäevasele endasse imevale inertsile vastu saada. Väline ora võib olla coach või sõber või ka outlook – olenavalt teemast. Igatahes on see keegi või miski, mis sunnib regulaarselt ennast viima ebamugavustsooni.
Teadlik ebamugavusse olukorda panemine
Julgus ja alandlikkus-avatus. Need kaks asja viivad juhi arengule, viivad selleni, et juht on valmis õppima ehk panema ennast ebamugavatesse olukordadesse. Hirmudega kipub olema nii, et need võivad ühtlasi olla sageli ka suurimad arengukohad. Olukordade, kus me tunneme ennast ebamugavalt, vältimine aga suurendab tundlikkust nende suhtes. Kui juhi töö juurde käib esinemine, ent ta teeb endast parima, et seda vältida, siis mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab soov esinemist vältida. Lihtsaim mõõdupuu juhi jaoks, et teada saada, kas arenen või mitte, on enne tegema hakkamast vastus küsimusele: kas see tundub hirmus? ja tegemise ajal vastus küsimusele: kas ja kui ebamugav on? Kui tegevus tundub juba mõnus ja mugav, siis see pole enam areng.
Pluss üks ehk millal ma punnimise lõpetan
Seda kutsutakse juhtimises endale lõksu panemiseks. See on kindel aeg, kaua ma juhina selle asjaga, selles kohas punnin ja pingutan. Ja kui selleks ajaks välja ei tule, siis pean tegema otsuse, kas jätkan või lasen sellest lahti. Kõiki võitlusi ei pea võitlema. Ei ole midagi püsivamat kui ajutine. Asjad kipuvad meil elus juhtuma õigel ajal (harva) või hiljem (enamasti) kui oodatud-loodetud. Ning liigagi sageli näen, kuidas lubatud aastast on saanud kaks või mõnikord ka kümme. Kuidas me mõtestatud ja suunatud, tähtajalise ja fokusseeritud tegemise asemel satume lihtsalt kulgema. Kui tegemisest on ära kadunud pinge, ajasurve ja suund. Ja siis vaatame tagasi ja ohkame, kuhu küll need aastad läksid…
