Tagasilöögid on elu paratamatu osa ja igatsus stabiilse, ühtlase ja igikestva rahulolu ja õnnetunde järele on küll mõistetav, ent ehk ebamõistlik uskumus. Ent sama ebamõistlik on endale veel ise tagasilööke juurde tekitada.
Tagasilöögid asuvad ainult meie peades, mitte kusagil väljaspool. Midagi alati toimub, midagi alati juhtub, kas meist sõltuvalt või sõltumatult. Kuhu me selle sündmuse aga paigutame, kas tegu on tagasi- või hoopis edasilöögiga, selle töö teeb ära meie pea, mitte keegi teine. Sama sündmus, sama juhtum, samade parameetritega nähtus võib mõne jaoks olla katastroof, mõne jaoks aga kauaoodatud elu tippsündmus.
Tagasilöök tabab kõiki
Ma ei taha ka väita, et tagasilööke pole olemas või et kõik tagasilöögid on tegelikult õppetunnid, nagu mõned arengu- ja koolitusfilosoofid räägivad. Teoorias justkui jah, praktikas – kui ikka hoop on piisavalt suur, siis käib kõigi inimeste peadest läbi n.ö külm tuul koos tugevate emotsioonidega nagu hirm, ärevus, äng, üksindus või lootusetus. Ent sellegipoolest – see kõik on ainult meie peas ja maailm on täpselt selline, nagu ta meile näib.
See kõik on muidugi tore jutt. Filosofeerimisest kasulikum on ehk vaadata, kuidas me päriselus tagasilöökidega paremini hakkama saaksime. Ja veel enne, kui nendega hakkama saamisest rääkida, peaks ehk alustama sellest, kuidas me päris tuntavat osa tagasilöökidest endale ise genereerime. Olles kokku puutunud tippsportlaste, juhtide, tippspetsialistidega või tegelikult mistahes ametis-rollis inimestega, tundub paistvat üks konkreetne tegutsemismuster. Ja sellest järgnevalt räägimegi.
Tagasilöök saab alguse eesmärgi külge aheldamisest
Endale tagasilöökide tekitamine saab alguse isegi esmapilgul veidi üllatavast kohast – tulemuseesmärkide seadmisest. See juhtimise ja eneseabi juttudes ülistatud tegevus iseenesest muidugi tagasilööke ei tekita, küll aga teeb seda eesmärkide seadmisele järgnev tegevus. Jutt on sellest, kuidas me piltlikult öeldes aheldame ennast tulemuseesmärgi külge.
Spordis fikseerime ennast tulemusnumbri või koha külge, müügis haagime end kinni müügitulemustesse, eurodesse, juhtimises aga oleme enda ootused kinnitanud hoopis inimeste oodatava käitumise külge. Ja siis tabab meid paljudel juhtudel pettumus. Sest ootus tulemuse suhtes on reeglina kõrgemal kui tegelikkus, müügieelarve on pea alati ambitsioonikam kui tegelikud numbrid ning inimesed, need ei kipu sugugi käituma nii, nagu juht või teised inimesed ootavad. Ja kuna oleme ise ennast emotsionaalselt aheldanud tulemuse külge, ongi tagasilöök ehk emotsionaalne hoop meie peades kohal.
Tulemus pole kontrolli all
Mis seda pehmelt öeldes meelehärmi või tagasilöögi tunnet meis siis tekitab? Ma ei räägi praegu sellest, et tulemuse külge aheldamine mõjutab negatiivselt meie võimekust juba enne tegema asumist ja tegemise ajal, seda niikuinii. Räägin tagasilöögi tundest pärast sooritust, mis saab kütust kusagil sügavamal tajutavast frustratsioonist – ehk meie tunnetusest, et tulemus pole sageli meie kontrolli all. Tulemuses on osalejaid ja muutujaid sageli rohkem kui üks, rohkem kui ainult meie endi võimekus või oskused või tahtmine. Ja see tekitabki frustratsiooni – sageli tegime n.ö parimat, aga välja tuli – meist osaliselt või täielikult mitte sõltuvatel põhjustel… nagu alati. Tulemusootuse ja tegelikkuse vahel on kuristik, mida me sageli ise ei saagi ületada. Tagasilöök.
Tegevuseesmärkidele keskendumine kasvatab enesekindlust
Seevastu suunates oma tähelepanu tegevuseesmärkidele ja aheldades end selle külge kasvab psühholoogide sõnul 2-3 korda isu asju ära teha. Ja et selgus on oluliselt suurem – mida ma tegema pean – on oluliselt lihtsam oma emotsioone hoida rohkem n.ö kaasa aitamas kui takistamas. Ja mis eriti tähtis – tegevustele ja tegevuseesmärkidele keskendudes tekib enesekindlus: teen tegevusplaani ning selle täitmine ongi see õnnestumine, mis pakub emotsionaalset rahulolu ehk motivatsiooni. Vahe plaani ja tegelikkuse vahel ei ole tõenäoliselt nii suur kui tulemuse ja tegelikkuse vahel ja asjad on rohkem minu kontrolli all. Kui tegin ära need asjad, mida plaanisin, siis ongi eesmärk täidetud, olgu tulemus milline iganes. Ja tagasilöök jääb tulemata, jääb vaid teadmine, mida tegin hästi ja mida saan paremini teha.
“Unusta” tulemuseesmärk
Muuseas, see ei tähenda, et tulemuseesmärke ei peaks seadma. Ikka peaks, ja nad peavadki olema ambitsioonikad – spordipsühholoogid räägivad, et hea tulemuseesmärk on selline, mille ära tegemisel on 70-80% tõenäosust. Ent need on siis pigem sihi ja suuna andjad, millele saab ja peab ehitama tegevusplaani. Ning need pole kindlasti asjad, mille külge peaks end aheldama. Ehk lihtsamalt öeldes võiks ideaalis tegutsemne välja näha nii: esimene samm on tulemussihi seadmine; teine samm on tegevusplaan, kuidas sinna jõuda; kolmas samm on “unustada” tulemuseesmärk ja panna kogu aur ja kirg tegevuste peale. Nii suudame vähemasti osa emotsionaalseid tagasilööke enda jaoks vältida, õigemini kasutame oma aega ja energiat ehk pisut mõistlikumalt kui ennast haletsedes või ülemääraselt piitsutades.
