Ma ei taha tippsportlaste puhul rääkida enesekindlusest, on öelnud maailma ehk üks tuntumaid spordipsühholooge Steve Peters.
See on sportlaste -ja muidugi mitte ainult – Püha Graal, konkurentsitult küsitlustes enim märgitud inimlik omadus, mille järele kõik, olenemata tasemest, õhkavad. Ja ometi ei taha päris paljud spordipsühholoogid ning lähemal uurimisel ka sportlased ise sellest rääkida. Miks? Sest, vähemasti neist mitmete kinnitusel pole sellist asja nagu üleüldine enesekindlus olemas. Selgitan.
Enesekindel saab olla millegi suhtes
Enesekindlus on selektiivne ja spetsiifiline. See tähendab, et kui keegi väidab end olevat või tundub eemalt vaadates, et ta on hirmus enesekindel inimene, siis see ei vasta tõenäoliselt tõele. Enesekindel saab olla mingite konkreetsete olukordade suhtes, mingite situatsioonide, inimeste, sündmuste suhtes. Sportlane, kes tundub ja ka tunneb end ühel võistlusel enesekindlalt, võib samas teisel võistlusel väriseda nagu haavaleht. Eesti meistrivõistlused on mõne jaoks n.ö just another day in office tüüpi, nagu muuseas ära tegemine, mõne teise jaoks aga tähendavad eestikad magamata ööd ja värisevaid jalgu. Ja samas – seesama enesekindel Eesti meister ise hakkab jalga väristama, kui avastab maailmakarika etapil, et seal on veel 100 temasugust, kellest vähemalt pooled tunduvad tublisti “andekamad” (misiganes see tähendab).
Eraldi ettevalmistus igaks võistluseks
See enesekindluse selektiivsus, sõltuvus konkreetsest sündmusest, teemast, valdkonnast, eeldab muuhulgas ka seda, et igaks sündmuseks, võistluseks, mänguks, etteasteks tuleb eraldi valmistuda. Valmistumise põhjalikkust ja sisu mõjutavad mitmed asjad – alates pingest (maailmakarika etapiga kaasneb ehk enam pinget kui eestikatega, ja MK etapp on jälle lapsemäng olümpiamängudega võrreldes) kuni isiklike mõjuriteni (konkreetsed konkurendid, pealtvaatajad, kas pere on nende seas jne). Ja see võib olla inimeseti väga erinev. Mõne maailma tipptegija jaoks panevad enesekindluse kõige enam kõikuma oma riigi sisesed võistlused, ehkki mõistusega võttes on kaalukategooriad sootuks teised. Sest sõbrad, vanemad, vaatavad ja … ma ei tohi ju siin kaotada!
Kas ma olen piisavalt hea?
Teine põhjus, lisaks sõltuvusele konkreetsest sündmusest, miks ei taheta väga enesekindlusest üldises vormis rääkida, on selle sisu. Enesekindluse asemel räägitakse usaldusest, usust, momentumist, flow-st ja veel paljudest asjadest. Igaühel neist on ütleja jaoks oma konkreetne sisu ja ka teadmine, mida see tähendab. Üks levinumaid viise on kirjeldada enesekindlust tundega: ma olen selleks piisavalt hea. Ja seda tunnet saab treenida-kasvatada läbi kahe nähtuse: usalduse ja usu.
Usaldus protsessi vastu
Sind ootab ees konkreetne võistlus. Usaldus protsessi vastu tähendab mingis mõttes kvantiteedi mõõtu. Ehk kinnitust, et ma olen teinud piisavalt ja palju, et olla ees ootavaks katsumuseks valmis. Kuidas seda tunnet kasvatada? Lihtsaim viis on lüüa lahti Trainingpeaks või misiganes muu keskkond või exceli tabel (muidugi, see eeldab, et selline asi on üldse olemas :-)) ja vaadata tagasi oma trenni mahtudele ja tõdeda, et “ma olen kõvasti tööd teinud” (jällegi, see eeldab, et päriselt on ka tööd tehtud :-)). Kvantiteet, maht, korduste arv, sagedus on ehk need, millest seda kinnitust otsida.
Usk iseendasse
Teine komponent konkreetse võistluse kontekstis enesekindluse tõstmisel on usk iseenda võimekusse, täpsemalt usk sellesse, et ma saan selle konkreetse asjaga hakkama. Ja võib-olla ka mitte lihtsalt hakkama, vaid hästi hakkama. Selle tunde kasvatamiseks on vaja otsida mitte kvantiteeti, vaid kvaliteeti ehk konkreetseid mälupilte, mis kinnitavad uskumust: ma saan sellega hästi hakkama.
Ehk, kui sind ootab võistlusel ees rada, kus sees on suur mägi (tervitusi triatlonistidest kaasvõitlejatele, kellega koos järgmisel nädalal Pühajärvel Poslovitsa tõusu rühkima hakkame), siis on ehk hea mõte meenutada hetki, kus kas sellest või mõnest teisest mäest oled üles läinud. Ja teinud seda ehk isegi paremini, kui nii mõnedki kaasvõistlejad. Lühidalt – võta välja konkreetse võistluse konkreetsed väljakutsed ning nendega seotud edukad mälupildid. Ja veel, kui oled väljakutse ees esimest korda, siis loe ja/või vaata, kuidas teised seda teevad – ka see aitab usku kasvatada: kui nemad suudavad, siis suudan mina ka.
Ära muretse üldise enesekindluse pärast
Niisiis, unusta enesekindlus. Ääremärkusena – kui sulle kõrvalt tundub, et (teised) tippsportlased on eriti coolid ja enesekindlad, siis tea, et tõenäoliselt sa eksid. Küll aga on nad – või vähemasti suur osa neist – tõenäoliselt hästi ette valmistunud konkreetse võistluse jaoks. Ehk siis…
Sind ootab ees võistlus. Võta lahti oma treeningpäevik ja vali sealt enda jaoks sobivad numbrid – mahud, sagedused, korduste arv jne – mis kinnitaksid sulle: sa oled teinud piisavalt ja enamgi veel. Siis vaata konkreetse võistluse spetsiifilisi väljakutseid – kiire rada, aeglane rada, mägi, pikkus, konkurentide rohkus vms – ja otsi enda mälupildist 2-3 juhtumit, kui oled sellega hästi hakkama saanud. Ning siis küsi endalt: kas ma olen piisavalt hea, piisavalt valmis? Ja vastus on: jah, sest…
