Me ei ole need, millest me unistame, mida tahame saavutada ja ära teha. Me oleme need, mida me teeme.
Ma olen seda lauset erinevas sõnastuses lugenud kordi ja kordi. Ja loen heal meelel veelkord. Sest seda on alati hea uuesti meelde tuletada, kui juhtun kusagil kedagi kuulma rääkimas motivatsioonist ja selle rollist meie eludes, nii tööl kui eraelus. Ja kahetsusväärselt tundub suur osa räägitavatest ja ka paljude raamatute motivatsioonijuttudest – just esimese lause valguses – lihtsalt soolapuhumine. Mida on tore kuulata, ent mille sisuline väärtus on enam kui kaheldav.
Motivatsiooni allikas on justkui see, kuiväga sa sisemiselt midagi tahad, kuiväga sa millestki unistad ja igatsed… Bullshit (vabandust väljenduse pärast), nagu ütleb raamatu The Motivation Myth autor Jeff Haden.
Motivatsioon pole “säde”
Kui suurem osa inimestest mõtleb motivatsioonist kui millelegi eelnevast, millegi eeltingimusest, ei ole see tegelikult mõte motivatsioonist. Kui me pole motiveeritud, siis me ei saa justkui millegiga pihta hakata… Ent motivatsioon ei ole “nagu välk selgest teavast”, ta ei ole see säde, mis kõik järgneva käivitab ja käigus hoiab.
Motivatsiooni ei saa endale “külge kuulata”
Motivatsioon ei ole ka midagi, mis tekib paljalt mõeldes – a la tead küll neid “mõtleme endale väärtused motiveerivaks” koolitusi. See on sarnane enesekindlusega: ole enesekindlam! ära mõtle negatiivseid mõtteid! on küll toredad soovitused, ent vaevalt, et paljalt mõtlemisega meist paljud enesekindlamaks saavad. Ja veelgi vähem on motivatsioon ägeda motivatsioonikõne või filmi või raamatu tagajärg. Sest tegelikult pole inimene siis veel ühtegi konkreetset sammu teinud. Välja arvatud kuulamine või lugemine ja selle eest raha maksmine. Ja kui seda õiget “sädet” sealt ei leidnud, siis maksame veel raha, usus ja lootuses, et ehk äkki nüüd keegi ikka motiveerib mind…
Motivatsioon tekib pärast tegevust
Niisiis. Jeff Haden väidab – ja mulle tundub see igatepidi usutav ja mõistlik – et päris motivatsioon tekib alles PÄRAST seda kui oleme midagi tegema hakanud. Motivatsioon ei ole passiivse ootamise tagajärg – kuni minuga midagi juhtub, kuni miski või keegi – sh mina ise – mind motiveerib. Motivatsioon on aktiivne, see on midagi, mida inimene ise oma tegudega initsieerib. Motivatsioon on tegemise tagajärg, see uhkus tehtu üle. Mis tekitab isu seda veel rohkem ja veel paremini teha. Ehk veel lihtsamalt: edu -> motivatsioon -> rohkem edu -> rohkem motivatsiooni.
Käed tuleb mustaks teha
Ning siis tekib küsimus, mis on see põhjus, miks me üldse midagi tegema hakkame, kui motivatsioon tekib alles pärast tegema hakkamist. Tjah, meil kõigil on unistused, mõnel on sihid ja veel vähematel, ent siiski tean inimesi, on konkreetsemad eesmärgid. Selleks, et motivatsiooni tekitada, tuleb piltlikult öeldes käed mustaks teha ehk tegema hakata. Unistused ilma tegudeta on lihtsalt unistused, muutudes elu lõpus kahetsusteks, et me neid ei proovinud saavutada.
Sarnasus harjumuste tekitamisega
Seega motivatsiooni tekitamiseks kehtivad kõik juba ammutuntud asjad, mis harjumuste tekitamisel. Mida vähem segajaid, seda parem. Mida vähem valikuid, seda parem. Mida lihtsam peale hakata, seda parem. Ja nii edasi. Tuleb lihtsalt väikestest ja lihtsamatest asjadest pihta hakata. Mitte üle mõelda, unustada unistus (vähemasti hetkeks) ja keskenduda protsessile ehk tegevuste tegemisele. Nendele, mis päriselt on seotud sihi ja eesmärgiga. Ning on väga suur tõenäosus, et kui tegevust on tehtud juba hulga kordi ja jupp aega, siis saabub väike edutunne. Ja see on see motivatsioon, mis ajab üha uuesti edasi punnima…
PS Kui ikkagi otsustad otsida motivatsiooni raamatutest või koolitustelt või konverentsidelt, siis soovitan väga: alusta sellest napilt mõned kuud tagasi ilmunud Jeff Hadeni raamatust The Motivation Myth.
