Tahtejõud. See on see, millest võitjate puhul räägitakse. Ning mille olemasolu peetakse looduse kingituseks. Ja mille puudumise kraesse on lihtne ajada pea kõik lati alt läbijooksud.
Alustuseks tuleb kindlasti täpsustada, millest me räägime kui ütleme “tahtejõud”. Tahtejõud (spordi)teaduses – ja samal ajal ka võimalikult lihtsalt väljendudes – on inimese võime pikaajaliste eesmärkide nimel loobuda lühiajalistest naudingutest. Ehk meil on siht silme ees ja järjekindlalt rühime sinna poole, mitte lastes ennast heidutada ja kõrvale tõmmata plinkivatest sireenidest (Kreeka mütoloogias kaunid laulvad näkineiud) – see ongi tahtejõud. See tähendab ka võimet “saata minema” ebasoovitavad mõtted ning hoida pea “jahedana” ka kõige kuumemas olukorras. Või siis keerata nuppu “jahedalt” “kuumale” – vastavalt vajadusele.
Tahtejõud ei ole sama mis motivatsioon
Miks on oluline tahtejõu määratlus üle korrata? Eelkõige seepärast, et tahtejõud ei ole kaugelti sama, mis motivatsioon – tahe midagi tegema hakata. Me tahame oma elus päris palju asju. Me tahame ka võita – skaalal 1-10ni 11 väärselt! Ent see on vaid üks killuke tahtejõust. Motivatsioon ehk tahe üksi ei ole liiga hea edukuse ennustaja. Tahtejõu olulisem komponent ja edukuse ennustaja on uuringute järgi enesedistsipliin ehk võime regulaarselt ja järjekindlalt sihi nimel tegutseda.
Edasi mõned toredad ja uuringutele tuginevad faktid tahtejõu kohta.
Kas tahtejõud on looduse kingitus?
Tahtejõud on teatud piirini kaasa sündinud. Aga seda ainult teatud piirini ja seda piiri ei osata vähemasti praegu teaduses ja tõestatult näidata. On teada, et võime kiusatusele vastu panna hakkab lapsel tekkima kuskil 3-4 aasta vanuses ning paljud 5-6 aastased suudavad juba üsna edukalt jätta kommi söömata (kui selle eest saab kümnekonna minuti pärast kaks kommi ehk googelda “vahukommi katse”). Ent üha enam ja enam kinnitavad uuringud, et tahtejõud, enesedistsipliin on oskus ehk ta on õpitav. Arendatav. Treenitav. Mõnel läheb lihtsamalt ja mõnel raskemini, ent meil kõigil on lootust tahtejõudu kasvatada ka siis, kui me väikese lapsena polnud just kõige järjekindlamad treenijad.
Tahtejõud oleneb tähendusest
Tahtejõud on valikuline, millegi konkreetse suhtes. Jah, inimesed, kes on spordiga rohkemal määral kokku puutunud (või mõnikord ka mingi pilli õppimisega), kipuvad ka üldiselt olema sihikindlamad. Uuringute järgi on see sihikindlus just regulaarse spordi tegemisega tekkinud. Ent see ei tähenda kaugeltki veel seda, et kui me oleme ühes teemas järjekindlad, siis oleme seda kõiges. Millele me oleme pühendunud, kuhu kogu oma tahtejõuga panustame, oleneb paljuski tähendusest. Ehk, vabandust veidi banaalse näite pärast – regulaarne trennis käimine ei tähenda tingimata, et meie tuba on korras (tjah, mõeldes noorusaja spordilaagrite peale kipub pigem vastupidine sagedasem nähtus olema).
Kui tahtejõu paak saab tühjaks
Tahtejõust on soovitatud mõelda nagu musklist. Ehk teda on võimalik treenida, ent tal on justkui olemas piirid. Iga muskel väsib lõpuks. Korduvalt on tehtud katseid, kus sportlased on enne kõva pingutust väsitanud oma aju (ehk kasutanud tahtejõudu) ning teinud seejärel tulemuse, mis jääb alla puhanud peaga pingutusele. Seega on tahtejõud justkui lõplik ressurss – kui paak saab tühjaks, siis on ta tühi.
Tahtejõu varu suurus sõltub usust
Ent see muskliga võrdlus võib siiski olla petlik. Paar aastat tagasi tehti uuring, mis kinitas, et tahtejõul on inimese jaoks piirid ainult siis, kui ta ise usub, et tema tahtejõul on piirid. Ehk lihtsamalt – nagu pea iga võimekusega – ka tahtejõu kasvatamisel aitab kaasa uskumus, et seda on võimalik alati arendada ning selle piirid on vähemasti väga kaugel ja ebaselged.
Bioloogiline osa tahtejõust
Kunagi arvati, et tahtejõust olulisem osa on seotud n.ö bioloogilise poolega. Ehk märksõnad on õige toitumine, üleliigse väsimuse vältimine, piisav magamine jne. Ent viimastel aastatel ütlevad uuringud siiski, et oluliselt kaalukam osa tahtejõust on seotud inimese psühholoogiaga. Eelkõige enesedistsipliiniga ehk enda reguleerimise võimega, tähenduse teadvustamise ja motivatsiooniga.
Kuidas tahtejõudu treenida
Kuidas siis oma tahtejõudu treenida? Spordi ja tulemuse kontekstis pole paremat treenimise vahendit kui… minna trenni. Regulaarselt. Piltlikult öeldes iga ilmaga. Olenemata hetke motivatsioonist (ehk ahvatlustest). Tahtejõu treenimine peaks olema – nagu õigupoolest iga võimekuse puhul – spetsiifiline. St võistlustel lõpuni pingutamist tuleb treenida, kannatamist tuleb treenida, keskendumist tuleb treenida jne. See on ilmselt enesestmõistetav. Ja muidugi siia lisaks ka mõned asjad n.ö spordivälisest elust, n.ö bioloogilistest asjadest, mis ehk aitavad kaasa. Seotud eelkõige tahtejõu mitte kulutamisega, selle hoidmisega nendeks hetkedeks, kui seda kõige enam on vaja. Teemadeks söömine, uni, päeva planeerimine (mitte kiirustamine) jne. Loetelu ei ole kaugeltki ammendav. Ent kõige selle taustal on üks oluline salarev sportlase tahtejõu kasvatamisel.
Sportlase salarelv
Ja see salarelv on… rutiin. Tahad hoida ja kasvatada oma tahtejõudu? Tee söömisest rutiin. Magamisest rutiin. Trennist rutiin. Puhkamisest rutiin. Isegi logelemisest (mida on ka vaja) rutiin. Ehk planeerimine ja rutiini loomine ning sellest kinni hoidmine on võtmesõnad. Kahel põhjusel – mõlemad otseselt seotud tahtejõuga – esiteks: nii kulutad sa vähem vaimuenergiat (tahtejõudu) otsustamisele, valikute tegemisele. Ja teiseks, loomulikult, nii saad keskenduda ja panustada rohekm vaimujõudu tegevustele, mis su sportliku tahtejõu kasvatamisele kaasa aitavad. Ehk… trenni tegemisele.
