Tänasel teadmiste päeval saadavad paljud meist oma lapsi kooli. Janustena teadmiste, kogemuste järele vantsivad väikesed põnnid kooli poole, vahel unustades ennast vaatama mõne põneva linnu siblimist või ägeda auto kihutamist. Ja me tahame neid toetada nende tähtsas “töös”. Ütleme – “tubli oled, sa oled nii nutikas”. Ja teeme sellega neile karuteene.
Hoolimata tervest reast uuringutest ja tõestustest on visa kaduma müüt sellest, et intellektuaalne võimekus on pigem looduse poolt antud kingitus kui pideva ja järjekindla arendamise tulemus. Leidsin ühe toreda artikli ühest toredast raamatust, mis võtab hästi kokku selle vahe, mis juhtub siis, kui me tunnustame pigem oma laste “talenti” kui pingutust, mida ta pidi tegema tulemuse saavutamiseks. Olgu remargi korras öeldud, et see kõik kehtib suurepäraselt ka täiskasvanute maailmas, ehkki ehk veidi varjatumal kujul.
Üks tuntumaid sellealaseid eksperimente tehti 1998. aastal, kui kaks psühholoogi Carol Dweck ja Claudia Mueller kogusid kokku 128 last vanuses 10-11. Jagasid nad siis kahte gruppi ja andsid lahendada matemaatika ülesandeid. Pärast lahendamist aga tunnustati, kiideti lapsi. Ent tehti seda gruppides erinevalt. Esimeses grupis tunnustati: “Sa said hästi hakkama, sa oled nii nutikas” ja teises grupis “Sa said hästi hakkama, sa pidid päris palju pingutama”. Ja siis anti neile veel keerulisemad ülesanded ette.
Need lapsed, keda tunnustati nende pingutuse pärast, asusid oluliselt suurema isuga järgmiste ülesannete kallale ja olid n.ö tupikusse sattudes tublisti järjekindlamad alternatiivsete lahenduste otsimisel. Need aga, kelle nutikust kiideti, andsid kergemini alla ning eelistasid läbikukkumise kartuses mitte hakata ülesandeid ette võtma ning üritasid jäädagi ülesandeid lahendama neile juba edu toonud moel. Mis juhtus?
“Sa oled nii nutikas” kiituste harjutamine tõstis lastes ärevust, hirmu läbikukkumise ees ja alandas tublisti eneseusku, usku enda võimekusse ka keeruliste ülesannetega hakkama saada. Kõrvalnähtudena tõi see kaasa ka selle, et mõned nutikaks kiidetud lapsed valetasid oma skoore, et mitte “häbisse jääda”.
Ja nii me siis kiidamegi oma lapsi, kui nutikad, targad ja ilusad nad on. Tehes sellega tegelikult neile karuteene. Miks me seda teeme? Põhjus on kaunis lihtne: selline kiitmine paneb meid ennast tundma paremate lapsevanematena. Vanematena, kellel on nii suurepärased lapsed (mea culpa :-)).
Ent kuidas siis oleks parem viis tunnustamiseks? Raamatus kirjeldatakse nobelist Joseph Stiglitzi ema Charlotte põhimõtteid:
Ma ei kiida väikest last selle tegevuse eest, mida tema vanuses peakski oskama teha. Ma kiidan last selle eest, mida neil on tõesti raske teha – näiteks jagada mänguasja või olema kannatlik. Ja ma arvan, et on oluline öelda “aitäh”. Kui ma pole olnud nende jaoks piisavalt kiire neile võileiba tegemast või muul moel aitamast ja nad on olnud kanntlikud ja oodanud, siis ma tänan neid, ütlen “aitäh”. Ent ma ei kiida last mängimise või lugemise eest.
Ja veel. Sageli on kohalolek, huvi tundmine olulisem kui tunnustus ja kiitus. Kui me tunneme huvi selle vastu, mida laps teeb, siis motivatsiooni mõttes on see juba mõjusam kui tühjavõitu “sa oled nii tubli”.
PS Sama loogika ja põhimõtted kehtivad ka täiskasvanute maailmas. Ehk – tunnusta pingutust mitte talenti.
Põnevat ja vahvat kooliaastat, head lapsevanemad! 🙂
