Kõik väikeste laste vanemad teavad onu Eduardi Lotte filmist, kes pidevalt oma asju maha unustas ning ei leidnud neid isegi siis, kui neile peale astus. Eesti edu kuldse võtme otsimine meenutab just seesugust igavest ringi tammumist ja kuskil eemal asuvate puude ja põõsaste alla vahtimist – ometi võib edu võti olla just siinsamas, nina all. Peeglis, kui täpne olla.
Eesti edu võti on aidata Eesti inimesel muutuda enda elu ja töö eest vastutavaks inimeseks. Abstraktne? Liiga üldsõnaline? Jah et mil moel siis, konkreetselt, palun? Üks idee.
Maksude maksmine peaks olema maksumaksja kohustus, mitte tööandja kohustus, kasvõi osaliselt. Seni kuni tööjõu maksud – sotsiaalmaks ja eraisiku tulumaks ja töötuskindlustusmaks – lähevad maksuametisse tööandja kontolt, on ajakirjanduses ja poliitikas ja äriringkondades räägitav jutt “maksumaksja huvidest” abstraktne jutuvada – omal nahal ei tunneta palgatöötaja maksude kuhilat ja iseenda panust ning vastutust, nii enda kui riigi ees, kuidagi.
Sellele järgneks muuhulgas üks erakordselt tore asi. Makstes reaalselt makse, istudes kuus korra 5 minutiks arvuti taha ja pannes teele ülekandeid, tekib inimesel paratamatult küsimusi: Kuidas ma saaksin rohkem teenida – nii pagana palju läheb ju maksudeks? Kas see töökoht mul siin üldse võimaldab rohkem teenida? Olen ma siin oma töö ja tegemistega rahul? Ja kuulge, kuhu see minu maksuraha üldse läheb? Või siis ka: kuidas ma saaksin vähem makse maksta? Ja nii edasi. Sisuliselt on palgatöötajast sel hetkel, kui ta neid küsimusi küsib, saanud ettevõtja. Mitte sadade töötajatega firmaomanik, vaid elustiili ettevõtja, kui soovite. Ja see on esimene samm enda elu stiili valimisel.
Miks on see valiku tegemine nii tähtis? Sest vastutus tekib inimesel peamiselt ühel moel – vastutust võetakse ja see tekib siis, kui inimene on valiku ees. Kui inimene on ise, teadlikult, teinud valiku kas jätkata samal töökohal või otsustanud teha midagi muud, siis ta vastutab oma valiku eest. Ning see tähendab omakorda, et ta jälle grammi võrra enam tunnetab vastutus oma töö ja elu eest ja julgeb ette võtta samme, millest ta endise ontliku ja kuuleka palgatöötajana poleks unistanudki. Vabadus valida on vabastav tunne, mis saab tekkida ainult inimese peas. Ning see vabadus teeb temast tööandja jaoks palgasaaja asemel partneri. Partneri, mõttelaadilt ettevõtja, kellel pole vaja kätt hoida, kellega pole vaja pidada “arenguvestlusi”. Kes on professionaalne, enesekindel, kes teeb ise oma valikuid ja … saab iseendaga hästi hakkama.
Kas see on utoopia? Tegelikkuses mitte. Lääne maailm liigub sinna poole juba aastaid. Täna on USAs üle 30 miljoni inimese tegelemas ettevõtlusega, neist rõhuv enamus on nn mikroettevõtjad, kes osutavad teenust suurematele firmadele või inimestele otse. Aastaks 2020 prognoositakse nende arvu kahekordistumist. Maailma 50 tippjuhtimismõtleja hulka valitud Linda Gratton kogus kokku üle maailma üle 200 eksperdi ja lasi neil prognoosida, milline näeb välja töömaailm aastal 2025. Ning muude põnevate trendide hulgas oli grupi arvamus selge – mikroettevõtjate arv kasvab plahvatuslikult (raamat Shift, 2012).
Nojah, see on ju läänes nii, meie oleme teistsugused… Sama trend on ent juba ka Eestis – juba päris mitmendat aastat kasvab jõudsalt asutatavate ettevõtete arv Eestis. Eelmisel aastal asutati üle 19 000 uue ettevõtte, selle aasta kümne kuu numbrid lubavad jälle uut rekordit. Ettevõtlus, oma töö teenusena pakkumine pole Eestis veel päris mainstream – kui muusikamaailma termineid kasutada – ent see pole ka enam kaugeltki mitte underground.
See protsess on paratamatu ja pöördumatu. Miks ei võiks me Eestis seda siis kiirendada, saada teiste ees edumaad? Sest see on ju lõppkokkuvõttes see, mida me otsime ja inimlikult tahame – paremat elu … võrreldes teistega.
Mis kaasneks sellega, kui otsustaksime panna maksude maksmise kohustuse kasvõi osaliselt inimestele ja rakendaksime sellega nn nükke, et inimesed muutuks, kasvõi mõttelaadilt rohkem ettevõtjateks ja oma elu ja töö eest rohkem vastutavaks? Oh jah. Esiteks muidugi palju segadust. Jah, see otsus tekitaks maksuameti juhile mitte ainult ühe murekurru otsa ette – maksude kogumine läheb tõenäoliselt keerulisemaks. Ning kindlasti tekitaks esimese hooga vastuseisu ka paljudelt inimestelt – enda jaoks on seda imelihtne mõelda tüütuks lisakohustuseks. Pealegi, inimmass on oma olemuselt inertne ja konservatiivne. Ent, äkki võiks kaaluda võimalust, et esialgu saaks inimene ise valida – kas maksab ise või maksab tööandja tema eest. Ehk teisisõnu tooks lähemale ettevõtja ja palgatöötaja staatused ka tööseadusandluses.
Ja mis veel kaasneks? Oh ei midagi erilist. Tekiks ainult tõsiseltvõetav võimalus umbes 10-15%seks produktiivsuse kasvuks. See on uuringute järgi see vahe tootlikkuses, kuidas teeb tööd pühendunud inimene versus mitte pühendunud inimene. Ja Eestis on mitte pühendunuid 84% töötajatest. Ehk need on inimesed, kes teevad oma tööd vastumeelselt või siis lihtsalt käivad tööl selle pärast, et… käia tööl. Ja veel? Loovuse, initsiatiivikuse, aktiivsuse ja …neid ilusaid sõnu võiks siia veel pikalt lükkida, kasv.
Eesti edu võti on Eestis elav inimene. Kui seda võtit veidi keerata, võib onu Eduard lõpetada ringi tammumise ja meil kõigil on võimalus kogeda nii isiklikul kui riigi tasemel edu, millest ei julge unistatagi.
Artikkel ilmus algselt (veidi lühendatult) Äripäevas.
