Meid ümbritseva maailma juures on üks inimmõistusele veidi hoomamatu asi. Nimelt – maailm ei ole lineaarne, igale tegevusele ei järgne kohe oodatud tagajärg.
See tõsisasi tuleb mulle meelde pea iga kord, kui näen kedagi vahetamas ametit, alustamas uut harjumust või treenimas end mingis teemas või valdkonnas paremaks. Olgu selleks muutuseks juhiks saamine, päris uue valdkonna ja ameti valimine, töö harjumuse või -loogika muutmine või uue spordiharrastusega alustamine.
Iga kord tundub muutuse loogika olevat samasugune – alguses pusid ja pingutad ja pungestad endal peaaegu naba küljest ära, ent edasi liigud… teosammul. Maailm ei ole kahjuks lineaarne, puhtalt põhjus-tagajärg seostel tuginev asi. Ent mismoodi siis ja mismoodi muutus ja õppimine toimub?
Ühe vastuse sellele leidsin Harvard Business Review artiklist, mis viitab Juan Carlos Méndez-García töödele. Mees nõustab nii start-up’e kui Fortune 500 ettevõtteid. Ning tema nägemuses on õppimine ja milleski heaks saamine pigem S-kujuga graafik (vt pilti).
Ehk siis. S-kurvi alumises osas on edasi liikumine vaevaline ja aeglne. Sa teed kõvasti tööd, ent tulemused on visad tulema. Ent sa teed teadlikult ja hoolega jätkuvalt tööd, omandades samal ajal kogemusi ja kasvatades teadlikkust oma tööst, valdkonnast, teemast. Kasvab ka võime aru saada ja mõista ja kasutada asjasse puutuvat uut infot, kasvab ka enesekindlus ja kompetentsus.
Ning siis saabub hüperreaktsioon – kasv tulemuslikkuse mõttes kasvab ülikiiresti, me õpime kiiresti, areneme kiiresti. Meil on põnev, adrenaliin möllab, unustame ajataju, oleme otsekui voos…
Ja siis saavutame meisterlikkuse (õigemini jõuame sellele õige lähedale, päris kohale ei jõua ehk kunagi). Ning põnevust on vähem. Head tunnet on vähem. Õpime ka vähem. Liigutused, tegevused on rohkem “automaatsed”. Kogu see tegemine ei paku enam nii palju pinget – me juba oskame seda asja päris hästi ja õppimise ja uute kogemustega kaasnev põnevus on kadunud. Võib saabuda tüdimus: “Ma olen seda asja juba näinud”-tunne. Ja olemegi jõudnud S-kurvi ülemisele platoole.
Ja edasi? Inimlik ja mugav oleks jääda tiksuma oma meisterlikkuse tasemele. Ehkki pinget pole, tunneme ennast sealt mugavalt ja turvaliselt ja … miks peaksimegi tahtma seda olukorda muuta? Ja ometi peaksime seda tegema. Ehk teisisõnu võtma julguse kokku ja hüppama järgmise muutuse kõverale. Méndez-García soovitab aga hakata uut muutuse kõverat endale tekitama juba oluliselt varem kui meisterlikkuse tipptasemel. Ehk, kui hakkab tunduma, et juba oskan ja olen päris hea, tuleks hakata vaatama ringi uute harjumuste, uute väljakutsete järele. Sest siis, kui saabub tüdimus, oleme valmis hüppama uude muutusesse etapis, mil muutuse tulemuslikkus on valmis piltlikult öeldes “lendu tõusma”. Ja nii hüppame – ülikiire kasvufaasi, adrenaliin möllab, meil on põnev, tunneme ennast täisväärtuslikult, õpime ja kasvame mentaalselt kiiresti.
Ja üks asi veel, mida eksperdid soovitavad: proovi õppimise S-kurvide puhul mitte keskenduda rahalisele kasumile, vaid pigem uute kurvide-muutuste leidmisele. See võimaldab vältida järske kõikumisi sissetulekutes. Lihtsamalt: kui oled juba mingi ameti selgeks saamas, tasub endale kõrvale vaadata midagi uut ning hakata sellega pisitasa juba tegelema. Teades, et mingil hetkel saabub igas ametis “küpsus” ning üleminek teisele ametile, positsioonile, valdkonda, tasemele on kiirem ja ühtlasem.
Põnev, eksole! Huvitav, mis koha peal sa arengu S-kurvis hetkel asud?
