Palk on inimese jaoks üks oluliseimaid asju, see on elukvaliteedi alus. See kes ütleb, et õnn ei ole rahas, sellel peab ikka raha väga palju olema, ütles poliitik ja ärimees Tõnis Palts mõni päev tagasi.
Veel. Olen korduvalt lugenud ja kuulnud jutte sellest, kuidas inimese pühendumus ja rahulolu on otseses seoses tema palgatasemega. Ja mõistagi olen veelgi rohkem lugenud ja kuulnud lugusid sellest, kuidas oodatava raha suurendamine kasvatab pühendumust ja motivatsiooni.
Võib-olla on see kõik kellegi puhul tõsi. Ent suure üldistusena on need väited mulle alati veidi kummalised tundunud. Nüüd on Tomas Chamorro-Premuzic võtnud Harvard Business Review blogis kokku olulisemad raha ja motivatsiooni puudutavad uuringud viimastest aastakümnetest. Ja tuginedes-viidates uuringutele küsib ja vastab ta järgmistele olulistele küsimustele (refereerin artiklit):
Kas raha suurendab meie pühendumust tööle?
Ühe tõsisema katse sellele vastamiseks tegid Tim Judge ja ta kolleeegid metauuringuga, mis sisaldas läbi 120 aasta 92 uuringut ja 15 000 osalejaga andmeid-eksperimente. Uuringu tulemusena leiti, et korrelatsioon ehk seos palga ja tööga rahulolu vahel on väga nõrk (r=0,14). Ja veel huvitavam oli ehk fakt, et seos tegeliku palga ja palgaga rahulolu vahel oli samuti üsna nõrk (r=0,22). Teisisõnu – rahuolu palgaga ei mõjutanud konkreetne palga suurus, vaid pigem muud asjaolud – palk võrreldes teistega jne.
Muuseas, oluline täiendus: uuringu tegijaid väidavad, et sellised seosed palga ja rahulolu vahel ei sõltunud kultuurilistest erinevustest. Sama kehtis USAs, Indias, Taiwanil jne.
Ja veel oluline fakt. Seoste tugevus palga ja rahulolu vahel EI sõltunud sellest, milline oli inimeste palgatase. N.ö kõrgema palga poole inimeste rahulolu tööga oli sama kui alumise poole inimeste rahulolu. Sama kinnitas ka Gallupi uuring, mis hõlmas 1,4 miljonit inimest, 32 rahvusest ja ligi 200 organisatsioonist.
Järeldus: kui tahta suurendada inimeste pühendumust, ei ole raha hea lahendus. Rahaga pühendumust osta ei saa, väidavad uuringud.
Kas raha võib hoopis demotiveerida, vähendada pühendumust?
See on tegelikult väitlus, mis on kestnud juba aastaid. Mitmed uurijad on väitnud, et välimised motivaatorid, sh raha võib vähendada sisemiste motivaatorite (õppimine, nauding tööst, tähendus, uudishimu, loovus jne) mõju inimesele ja tööle. Ehkki on siiani üsna ebaselge, kuhu maani see mõju ulatub, on siiski tehtud mõned tähelepanuväärsed uuringud, mis annavad selle kohta viiteid.
Vast tuntuim on sellest vallast Edward Deci ja tema kolleeegide metauuring, mis võttis kokku 128 sel teemal tehtud eksperimenti. Ja tulemuseks väide, et välimised motivaatorid tõepoolest varjutavad sisemisi, tehes seda eriti efektiivselt siis, kui töö peaks olema huvitav ja tähenduslik (versus igav ja ebaoluline). Järeldustes mindi ka üsna konkreetseks: kui ülesande eel on täpselt teada, kui palju raha või muid käega katsustavaid hüvesid inimene saab, vähenes inimese sisemiste motivaatorite mõju 36% võrra. Veelgi enam, iga kord, kui raha panust suurendati, vähenes sisemiste motivaatorite mõju 25% võrra. Ehk teisisõnu – raha kui motivaatori suurendamine on pöördvõrdeline sisemise motivatsiooniga.
Muuseas, on ka leitud, et välimiste motivaatorite ehk raha mõjul motivatsioon tõepoolest kasvab… kui tegu on igava ja ebaolulise tööga (vt Judy Cameroni ja kolleeegide metauuringut).
Ja veel üks mahukas uuring, tehtud USA 200 000 avaliku sektori töötajatega, väidab järgmist: sisemiste motivaatorite mõju inimese pühendumusele on kolm korda suurem kui välimiste motivaatorite mõju. Ehk teisisõnu: kui inimene teeb tööd teistel põhjustel kui raha, on tema pühendumus oluliselt kõrgem. Ja teistpidi, kui inimene teeb tööd raha pärast, on tema pühendumuse tase väiksem. Või veel lihtsamalt – kui keskendud tööle, oled tõenäoliselt kolm korda pühendunum, kui siis, kui keskendud saadavale rahale.
Kus asub sisemise motivatsiooni piir?
Artikli autor väidab ka samas, et ehkki uuringutele tuginedes on sisemiste motivaatorite tegevuse tagajärjed oluliselt tulemuslikumad, kui raha pärast tegemine, on siiski olemas ka teatud piir, millest allpool muutub raha paratamatult oluliseks. Kuna arved on vaja maksta, süüa on vaja osta jne. Nobelist Daniel Kahneman väidab koos kolleegiga tehtud uuringus, et USAs on 75 000 dollariline aastapalk (u 4300 eurot kuus) see piir, millest edasi inimeste emotsionaalne rahulolu raha pärast enam oluliselt ei kasva. Kus see piir Eestis asub, ei oska öelda, tõenäoliselt oluliselt allpool.
Mõistagi viidatakse artiklis ka sellele, et inimeste jaoks on rahal erinev tähendus: see võib olla tunnustus, vabadus, turvatunne. Ja see on erinev iga inimese puhul. Võib-olla oleks praegusel personaliseerimise ajastul aeg tasustada inimesi mitte selle järgi, mida ta teab või teeb, vaid hoopis selle järgi, mida ta tahab ehk mida raha aitab tal saavutada, küsib artikli autor. Huvitav mõte.
