Kuidas sünnivad suured eesmärgid ja saavad teoks asjad, millest enne tegudele asumist mõeldagi ei osanud. Või ei julgenud.
Klassikaline ja juhtimisraamatute tarkus ütleb: mõtle kohe suurelt, sea ambitsioonikas eesmärk ja siis hakka pihta. Ent on võimalik ka teisiti. Ja pean tunnistama, et minu puhul töötab see asi just sellel teisel moel. Kirjeldan.
Tegin pühapäeval läbi Tristar Estonia triatloni Pühajärvel – kilomeeter ujumist, 100 kilomeetrit rattaga ja 10 kilomeetrit jooksu. Ja lõpetasin ajaga, mis ületas mu enda ootusi. Eelmise aasta oktoobris oli minu seis eespool kirjeldatud alades: ujumine – ära ei uppunud, ent kilomeeter läbi ujuda nõudis kõva pingutust, rattasõit – null kilomeetrit, jooks – mõningal määral ehk paar korda nädalas sörkimas ja aastaid tagasi olen läbinud ka maratoni. Tristari triatlon polnud küll see asi, mida sellise taseme pealt siis sihiks võtsin.
Järgnev on siis see loogika, mis tundub mulle ja veidi kõrvalt vaadates ka mõnelegi teisele sobivat suurte asjade ära tegemiseks. Tuginedes siis minu enda värskele kogemusele ja paralleelile:
1. Valu ehk vajadus
Miski, mis on nagu pind ja mis paneb sind asja peale mõtlema ja tegema esimest sammu. Minu puhul oli see üks oktoobrikuu õhtupoolik Pärnus Tervise ujulas, kui mullivannis pärast ujumist ligunedes mõtlesin, et ehkki enda arvates sportlik mees, aga ei suuda korralikult ja rahulikult kilomeetritki ära ujuda. No mida!
2. Tegutsemine
See koosneb tegelikult kahest osast. Esiteks – tuleb teha esimene samm. Ja teiseks, tuleb tegutsemine muuta rutiinseks. Kusjuures huvitav ja intrigeeriv tundub mulle mõte, et see tegutsemine ei pea olema tingimata ülimalt kaalutletud, läbi mõeldud või ka planeeritud. Oluline on rutiinselt tegutseda. Minu puhul – hakkasin käima 2-3 korda nädalas ujumas.
3. Õppimine
Tegutsedes õpib. Tekivad kogemused – kuidas saab paremini, kiiremini, lihtsamini. Mis töötab ja mis ei tööta. Tegutsemise kordade mõttes rutiinsel tegelemisel tekib mõtteid, ideid. Huvitaval kombel hakkab silm üha enam nägema ka mujalt asju, teiste kogemusi, mis võivad kaasa aidata. Nii toimub pidev õppimine ja kohandamine. Juba paari-kolme nädala pärast tekkis mul mingi pilt, kuidas võiks välja näha ujumise treening, lugesin juurde internetist ja kuulasin targemaid jne.
4. Edu ja siht
On paratamatu, et edu tuleb. Kui millegagi rutiinselt tegeleda, sellele tähelepanu pöörata ja pidevalt õppida, kohandada, saabub edasiminek. Vältimatult. Ja see on hea tunne. See on see, mille kohta öeldakse – süües kasvab isu. Ja see on ka see etapp, kus tegelikult ja sisuliselt eesmärke ja sihte oleks mõistlik seada. Sest siis lähtuvad nad eelkõige tunde ja mitte mõistuse pealt. Kusagil jaanuaris tundsin, et ma juba oskan nagu ujuda. Jooksnud olen varemgi ja mis see rattasõitki nii erilist on – see kõik kokku tähendab aga … triatlon! Siht olemas!
5. Teadlik harjutamine
Kui on olemas siht, siis muutub ka harjutamise olemus. Juba saadud kogemusi ja sihti silmas pidades muutub mõningal määral tegevuste sisu, tekib varasema häguse tegevuste asemel konkreetsem plaan – selleks, et sihini jõuda, tuleb teha seda, teist ja kolmandat ja nii mitu korda jne. Kuna muutused ja areng on kiire, siis on konkreetse plaani pikkus aga pigem lühike kui pikk, võimaldades nii seda pidevalt kohandada hetkeolukorraga. Kuskil aprillis-mais hakkasin tegema konkreetsemaid nädala treeningakavasid, nii kordade arvu kui sisu poolest.
6. Muutuse pöördumatuks tegemine
Ehkki on olemas siht, mis peaks motiveerima rutiinselt ja pidevalt tööd tegema, siis inimene ja tema vaim kipuvad sellegi poolest väsima. Sestap on hea mõte proovida muuta muutus pöördumatuks. Ehk leida tegevus, koht, punkt, kust tagasiminek pole enam võimalik. Tegin seda, registreerides enda Tristari triatlonile. Kusjuures seal oli ka nn tagaukse võimalus ehk mitte osalemise korral mingi osa raha tagastuse võimalus, ent selle jätsin targu kõrvale.
7. Katsetamine
Piltlikult öeldes toote-projekti-teenuse katsetamine enne, kui see on valmis. See tähendab projekti või oskuste asetamist päris olukorda, päris klientide juurde või enda asetamist päris võistlusele (spordis). “Praktika on tõe kriteerium,” ütleb Huna filosoofia järgselt üks maailma seitsmest absoluutsest tõest. Tegin seda ka mina – Saku triatlonil juuli alguses selgus, et ettekujutus enda võimetest ja oskustest ja tegelikkus olid üsna erinevad. Rääkimata paljudest pisikestest nippidest-trikkidest, mida kogemus andis. Ja ole valmis, et esimene vasikas ikka aia taha kipub minema…
8. Fine-tuning ehk lihvimine
Läbi katsetuste õppimine, kohandamine, lihvimine. Siin polegi suurt midagi lisada peale selle, et oluline on hoida fookust valitud sihil. Kaunis ahvatlev on selles etapis kasvatada tublisti konkreetset eesmärki või tulemuse mõõdik, mille oled endale seadnud (sest me ju oleme juba väga head) ning üle pingutada. Paralleele spordist otsidest on eriti harrastussportlaste seas küll tegijaid, kes päev enne võistlust ränkraske treeningu teevad lootuses, et see aitab veel veidi paremaks saada. Ei aita. Kuskil nädal-paar enne võistlust võtsin treeningkoormused maha, tegelesin rohkem mõttetööga, kuidas ja mismoodi see võistluse ajal toituda, millise tempoga võistelda, et enne lõppu raja kõrvale ei vajuks jne. Ja harjutasin end leppima mõttega, et olgugi tublisti trenni tehtud, siis minu n.ö kvaliteedi mõõdik oli jätkuvalt läbi teha ajaga alla 4.45, mitte aga olla esimese 100 hulgas või kellelegi konkreetselt ära teha. Vastupidisel juhul oleksin ka veel tund enne võistlust ilmselt trenni teinud ja kõik untsu keeranud.
9. Sihile lähenemine
Tee oma tegu ära. Ilmselt tuleb tulemus parem, kui ootasid 🙂 Ja ole rahul. 4.45 asemel lõpetasin võistluse 4 tunni ja 24 minutiga. Ja olen rahul, hoolimata sellest, et tean kust ja kuidas saab aega ja kohta veel parandada. Küll selleni ka kunagi jõuab. Oluline on, et astusin suure sammu sihi suunas. Ja tean, et ka eespool on veel palju ruumi ja võimalusi edasi minna. Õnneks on sihid midagi niisugust, mille suunas saab astuda, ent milleni kunagi ei jõuta (nad lihtsalt nihkuvad eest ära) 🙂
Kuidas tundub, kas see loogika sinu puhul töötaks?
