Aastal 2001 oli Enron maailma üks suurimaid energia, gaasi, tselluloositööstusi. Seal töötas 22 000 inimest ja aastakäive oli 12 korda suurem kui Eesti riigi järgmise aasta eelarve. Sama aasta lõpus palus firma kohtult pankrotikaitset.
See kõik ja palju muudki, nt kuidas Enroni juhid vangi läksid jne, on üldteada asjad. Vähem teada on aga asjaolu, et Enron oli ka maailma ühe suurema ja mainekama konsultatsioonifirma McKinsey lemmikõpilane, kes maruliselt rakendas 90ndate lõpus konsultatsioonifirma “leiutatud” talendisõja praktikat. Mis muuhulgas tähendas seda, et firma sees võisid “talentide” sissetulekud küündida piltlikult öeldes tähtedeni – erinevused töötajate sissetulekutes olid kosmilised. Sõda talentide pärast ja selle väljendusena ulmelisi motivatsioonipakette on mitmed eksperdid pidanud tagantjärele ka üheks põhjuseks, mis viis Enroni languseni.
Jättes Enroni kurva loo kõrvale, on küsimus staaridest ja suurtest erinevustest palkades endiselt üleval: kas meeskonnas staaridele hiigeltasude maksmine suurendab meeskonna kui terviku tulemuslikkust, soodustab see koostööd? Või pigem vähendab?
Kaasaegsete motivatsiooniteooriate üks tuntumaid eestkõnelejaid Daniel Pink on võtnud teema ette oma blogis. Selle aasta 50 maailma mõjukaima juhtimismõtleja sekka arvatud Pink toob võrdlusi spordist (kust on tegelikult pärit päris suur osa juhtimistarkusest, sh ka coaching). Seega, kui ühiskonna puhul on asjad selged – mida väiksem on vahe suurima sissetulekuga detsiili ja väikseima sissetulekuga detsiili vahel, seda õnnelikumad ja koostööaltimad on inimesed – siis kuidas on lood meeskonnas.
1999. aastal tegi ökonomist Craig Depken uuringu USA pesapalli liigas ja jõudis järeldusele, et mida kõrgem on keskmine tase meeskonnas, seda paremad tulemused ja suured palgavahed vähendavad meeskonna tulemuslikkust.
Umbes kuu tagasi aga tuli punt majandustegelasi Stanfordi ja Kellogg´i ülikoolist avalikkuse ette uuringuga NBA ehk USA korvpalli profiliigast. Nad uurisid seoseid palkade ja tulemuste vahel 11 aasta vältel ning jõudsid järeldusele, et edukad olid meeskonnad, kus oli 1-2 megapalgaga staari ja hulk tugevaid keskmikke, kes said kordades väiksemat palka. Ja edukus ei tähendanud ainult edukust tulemustes, vaid edukust koostöös – nt söötude arvus jne. Täpsemalt – just hea koostöö viis edukuseni.
Milles siis seisneb erinevus pesapalli ja korvpalli vahel? Uuringu tegijad viitavad asjaolule, et kui pesapallis on vähem meeskondlikku koordineeritud tegevust ning rohkem individuaalset panustamist, siis korvpall eeldab intensiivset ja pidevat koostööd, kus tuleb selgem rollide jaotus (või hierarhia, nagu uurijaid seda nimetavad) kasuks.
Ja teine põhjus võib peituda asjaolus, et NBAs on mängijate palgad avalikud – mis tähendab, et staar tajub ja kannab ka vastutust. Temalt oodatakse meeskonda panustamist vastavalt oma palganumbrile (NB! Mitte enda erahuvisse panustamist, vaid meeskonda panustamist).
Seega, milline on sinu organisatsioon, sinu meeskond? Ehk kui palju te päriselt üksteisest sõltute, kui palju ja mil moel on teil vaja teha koostööd? Kas sinu meeskond töötab pigem nagu pesapalli tiim, kus palju tehakse tööd individuaalselt ning kokkupuutepunktid on pigem põgusad ja mitte liiga sügaval tasemel. Või on sul korvapalli meeskond, kus üksteisest sõltuvus on suur ning koostöö tase ülikõrge.
Võib-olla aitab vastus neile küsimustele ka edasi vastata küsimusele, mida teha staaride ja nende palkadega oma meeskonnas.
