“Nad peavad aru saama, et…” Nad peavad aru saama, et töö pole siin lust ja lillepidu. Nad peavad aru saama, et see, mis oli enne, oli enne ja nüüd on nii (kui on toimunud mingi muutus). Või siis – nad peavad aru saama, et nüüd on vaja oma peaga mõtlema hakata.
Ei pea. Jätkates samas stiilis – kummalisel kombel ei saa juhid aru sellest, et töötaja ei PEA aru saama. Kuulen seda karmi “aru saamise” nõudmist juhtide poolt pea ülepäeva – millestki töötajad ei saa aru või saavad valesti aru. Ja siis tuleb leiutada üha peenemaid tehnoloogiaid, trikke ja nippe, kuidas neid panna aru saama.
Selline arusaamine juhtimise ühest põhiülesandest on ka ilmselt põhjus, miks Peter Drucker, möödunud sajandis üks tuntumaid juhtimismõtlejaid, ütles: 90% ajast tegelevad juhid töötajate töö segamisega. Sest nad käivad üha uuesti ja uuesti selgitamas, rääkimas, kontrollimas. Sageli tahaks selle tegevuse kohta tema äärmuslikus vormides eesti keeles öelda ka: lollus. Ja lollus on alandav, mitte tarkus – nagu kirjutas Andrus Kivirähk (“Mees, kes teadis ussisõnu”).
Kui oled juht, kujuta ennast korraks ette töötaja kingadesse. Sa:
Teed tööd, mis sulle üldiselt meeldib ja mida sa oskad.
Teed tööd päris omal põhjusel: olgu selleks kutsumus, vajadus ära elada, toredad kolleegid, liivarand palmisaarel vms – ilmselt kompott mitmest asjast.
Teed tööd enamalt-jaolt nii hästi kui sa oskad.
…. Ja siis tuleb sinu boss sinu juurde ja ütleb: “sa PEAD sellest nüüd aru saama.” Ja ta käib sulle seda igal võimalikul juhul nina alla hõõrumas. Mis tunde see tekitab? Mis tunde üldse tekitab meis käsk (sest juhi poolt nii esitatuna – see on käsk) millestki aru saada? Hmm, käsi hakkab mõttes kabuuri kobama, lollus on alandav… Ehkki avalikult sa tõenäoliselt noogutad ja ütled, et said aru. Äkki läheb siis ära…
“Nad peavad aru saama” pärineb mõttemaailmast, kus juht teab kõige paremini, kuidas asjad käivad. Ja muidugi – ta mitte ainult ei tea, vaid ka oskab asju teha kõige paremini! Ning samuti on ta kõige motiveeritum, pühendunuim ja innovatiivseim inimene organisatsioonis. Ta on võidukas sõdalane, kes on omaenese küünarnukkide ja hallrakkude najal jõudnud kaugele. Ning tema töö on otsustada ja valida, mis on kõige parem oma töötajate jaoks. Arusaamatu on juhi vahest lihtsalt see, et lisaks sellele, et nad ei saa aru, mida organisatsioonile on vaja, nad ei saa ka aru, mis neile endile hea on…
Aga mis siis, kui inimesed ei hakkagi kunagi asjadest sama moodi aru saama? Kui meil kõigil on omad põhjused asjade tegemiseks, mis mis aja jooksul, eri eluetappides ka muutuvad? Mis siis, kui “aru saamine” ei tähenda inimese jaoks sõna-sõnalt juhi mõtte omaks võtmist, vaid läbi enda kogemuse, mõttemaailma, soovide prisma vaadates lahti mõtestamist (inglise keeles “makes sense”)? Mis siis, kui organisatsiooni ja juhi jaoks polegi vaja, et nad millestki ilmtingimata aru saaksid (vähemasti nii, nagu juht seda loodab), vaid et nad enda ja organisatsiooni jaoks heal ja oodatult positiivsel moel käituksid? Ja mis siis, kui juhi roll ei ole olla alati lipuga ees vehkija ning siis nõuda inimestelt, et “te olete kaasatud, tehke siis”? Mis siis, kui juhi roll on olla inimene, kes võimaldab töötajatel anda parim panus, mis neil sel hetkel anda on?
Ma ei tea vastuseid. Tasub ehk katsetamist.
