Mind haarab iga kord õud, kui ma kuulen, kuidas ühes või teises koolis on kehtestatud tulemuspalga süsteem. Kuidas ka koolijuhtide palk sõltub tulemusest ning kuidas õpetajatele pannakse ette porgand – arvates, et nad saavad seetõttu veelgi paremateks õpetajateks.
Paari nädala tagune The New York Times andis teada, et New Yorgi linn lõpetas koolides õpetajatele ja teiste koolis töötavatele inimestele tulemuspalkade maksmise. Miks? Sest, tsiteerides otsuse aluseks olnud uuringut: „see ei mõjutanud positiivselt õpilaste tulemusi ega ka õpetajate hoiakuid oma töö suhtes“. Punkt.
Teemat kajastas oma blogis mitme juhtimisalase bestselleri autor Bob Sutton. Ta kirjutab, et uuringut läbi viinud organisatsiooni esindaja ütleb: „me ei näinud boonustest mõjutatud muutust mitte ühelgi õppetasemel, õpetajad ja teised töötajad nägid boonuseid nagu auhinda, nagu kirssi tordil. Ent see polnud see, mis oleks neid motiveerinud paremini oma tööd tegema.“
Muuseas, mitmed sarnased uuringud on siiski tõestanud, et boonustel on olemas konkreetne mõju õpetajate tegevusele. Nimelt on see õpetanud õpetajaid…petma. Näitama oma tulemusi parematena, kui nad tegelikult on. Ning õpetanud ka keskenduma tegevustele-õpilastele, kellelt on võimalik lihtsama vaevaga häid tulemusi saada.
Kuidas see kõik Eestit puudutab? Ka meil on haridussüsteemis tulemuspalga süsteemid, millede idee on laenatud ärisektorist. Erinevates koolides ja omavalitsustes on süsteemid erinevad, ent nad on siis üsna laialt levinud. Sest see on ju loogiline, eks – mida rohkem raha terendab, seda paremini tahab inimene oma tööd teha! Kahjuks on aga selgunud, et lisaks haridussektorile ei ole see nii üks-ühene ja selge isegi ärisektoris.
Igaljuhul. Mõeldes haridusreformile, mis tundub nüüd õnneks kännu tagant veidi lahti saanud olevat, võiks tulemuspalgad (ja nende kaotamine) hariduses olla üks teema, mida käsitleda. Või mis tundeid tekitab lapsevanemates tulemuspalga alusmõte, et õpetaja on motiveeritud ja keskendunud eelkõige… tükitööna raha teenimisele?
