Istusime hubases kohvikus, hea sõber võttis teise tassi kohvi, haukas tüki quiche´i ja hakkas rääkima. Polnud teda tükk aega näinud ja tõepoolest oli hea teda näha ja teda kuulata. Sõber rääkis kahest suurest ideest, millega ta seotud on ja mille teostumisele kaasa aitab. Ja veel rääkis sõber, et pea igaüks, kellele ta ideedest räägib, hakkab seda kohe arendama – ja siis võiks teha veel seda ja seda ja seda … „Ma oskan ja saan seda ise ka teha!“ hüüatas sõber. Sellega ta ei öelnud, et „ma tean, mismoodi asjad käivad, ärge segage“, vaid et „mul on vaja kõigepealt idee põhiolemus selgeks ja valmis teha“.
Mõnikord, ja sagedamini, kui võiks arvata, on targem vait olla. Miks? Sest siis sa kuuled, mida teised päriselt räägivad. Ja miks nad seda räägivad. Kuulamisel võib mängus olla ka omakasu: kummalisel kombel mõjuvad vaikivad/kuulavad inimesed rääkijale samaaegselt targa ja empaatilisena. Ja ometi on vait olemine, õigemini kuulamine, kummalisel kombel meie jaoks üks keerulisemaid tegevusi, sest meie peades ringi hüplev „ahvimeel“ on meie egoga kampa löönud ja otsivad koos pidevalt väljendusvõimalusi. Kuidas vestluses „vait olla“ ja seda harjutada? Paar nippi.
1. Teise inimese ideed arendades saad selle ehk 5% võrra paremaks, ent samas võid vähendada 50% võrra teise inimese „peremehetunnet“ idee suhtes, on öelnud Marshall Goldsmith, maailma üks tuntuim juhtimistreener. Kui sul on vestluse käigus kange tahtmine hakata teise inimese ideed arendama, siis … hoopis küsi lisa – kuidas sa seda teha kavatsed? Kellega sa oled rääkinud? Milline on pilt siis, kui idee on teostunud? Jne.
2. Kui sul on jällegi kange tahtmine vestlusse panustada, öelda oma arvamus või lisada oma kogemus, siis … mõttes peatu korraks ja küsi endalt – kas see aitab kaasa? Kui jah, siis palun, kui ei, siis … ole vait. Suur on tõenäosus, et tahtmine oma panust lisada võib olla tingitud pigem sinu ego ärkamisest, kui kaasa aitamise tahtest.
3. Ela teise inimese jutule kaasa, ent tee seda mõistlikkuse ja sinu isikupära piires. Kui sa hakkad vaimustunult üles-alla hüppama ja „super-hüper“ hüüdma, või siis ahastavalt „oumaikaad“ soiguma, siis ei ole see usutav. Ülepaisutatud tundeväljendused tekitavad teises eestlases pigem kohmetust, kui suurendavad kindlust.
4. Raske hetk saabub siis, kui teine inimene küsib sinu arvamust. Enne vastamist loe kümneni, või vähemalt viieni. Sest olenevalt idee küpsusest ja inimese enesekindlusest võib sinu „ei“ või „jaa“ olla sedavõrd kaalukas, et otsustab ka idee saatuse. Hea vastus on enamikel juhtudel stiilis: „Jaa, äge. Kuidas sa seda teha kavatsed?“ Kui idee on üle võlli, siis saab varem või hiljem inimene sellest ka ise aru. Ja kui idee on lihtsalt jube ambitsioonikas, siis on mõnikord parem, kui inimene jookseb heas mõttes „silmaklappidega“. Vastasel korral „tuleks välja nagu alati“.
5. Eestlaste vestluses paus kannab. Kui vaid jaksame pausi pidada. Hinnanguliselt pidavat Põhja-Eestis pärast küsimuse esitamist paus kandma 7-10 sekundit, Lõuna-Eestis kaks korda rohkem. Ma pole statistikat teinud, aga enne pausi täitma asumist tasub ehk veidi viivitada ja mõttes sekundeid lugeda.
Proovi ühte või mitu kuulamise nippi ja vaata, mis juhtuma hakkab. Ja kui soovid, kirjuta mulle ka, kuidas läks. Või täienda nippide nimistut enda kogemusega.
Ühte võin lubada: pärast nende nippide kasutama hakkamist märkad juba kuu pärast, et inimesed hakkavad sinuga rohkem kontakti otsima. Huvitav, miks?
