„Kui sein on ees, siis saad selgeks, mis asjad on sulle tähtsad.“ Nii ütles hea sõber paar nädalat tagasi, kui tal külas käisin. Ta loob ja laiendab Pärnumaale tiibeti meditsiini keskust, läbides selleks muuhulgas eurotoetuste kadalippu. Ja see pole kaugeltki kõige kõrgem ja paksem sein, millega tal on tulnud rinda pista.
Omamoodi seinu tuleb meil aeg-ajalt kõigil ületada. Kutsutagu neid tagasilöökideks, eufemismina elu uperpallideks või moodsamas keeles motivatsioonikriisideks. Kolleeg Kristjan Otsmann, kellega koos teeme oktoobri alguses ainulaadset meeskondade koolitust Uus Kurss, kirjutas mõni päeva tagasi oma blogis 10 võimalusest, kuidas oma motivatsiooni leida. Täiendan head nimekirja ja üritan vaadata „seintele“ oma mätta otsast.
1. Põhiväärtused. Näen juba mõne lugeja kätt kabuuri kobamas – hakkab üks esoteeriline jura jälle pihta. Võib-olla. Ent olles ajakirjaniku, koolitaja ja coach´i ning ka juhina kokku puutunud kaunis suure hulga inimestega, tundub mulle, et varem või hiljem on just põhiväärtused need, mis määravad selle, kas seinast on võimalik läbi või üle minna või on targem see sein rahule jätta.
Seega, kui sein on ees – mis on õieti see, millele sa toetud, mida sa tahad ja mida ootad? Ja muidugi ka see, kas ja millise kompromissini oled sa nõus oma väärtustes eesmärgi nimel minema. Siin saab küsimus olla ainult ajas – oma põhiväärtustega risti vastuollu minemine on valus ning painav ning see ei saa pikalt kesta. Õigemini, selline skisofreeniline elu võib mingist piirist alates olla võimalik vaid mentaalse ja füüsilise tervise arvel.
Muuseas, inimeste ja ka organisatsioonide põhiväärtused pole olemuselt head, ega halvad. Nad lihtsalt on.
2. Hoiak maailma suhtes. Hea kolleeg Indrek Rahi (samuti Uue Kursi koolitaja) tutvustas mulle kevadel DISC mudelit. Selle järgi jaotuvad inimesed nelja tüübigruppi (õigem oleks öelda, et keegi on pigem ühte või teist või kolmandat tüüpi). Ent lisaks rääkis ta ka, et DISCi järgi, ning mulle tundub, et see kehtib mistahes mudeli järgi, jagunevad inimesed kaheks – ühed, kelle jaoks on maailm vaenulik, ning teised, kes tajuvad maailma üldiselt sõbraliku kohana.
Jällegi pole ühed head ja teised halvad. Küll aga on ehk lihtsam edasi minna, kui tajud, et maailm ja teised inimesed pole ellu kutsutud sinu kiusamiseks. Ülekantud mõttes lahinguid on mõnikord ka vaja pidada, ent need peaksid olema asja eest. Pideva vastasseisu otsimine hoiab küll vormis, ent kahjuks on see lühiajaline ning psühholoogide kinnitusel viib selleni, et inimene hakkab nägema vaenulikkust ka seal, kus seda tegelikult pole. Pole mõtet rünnata seina, mida tegelikult pole olemas.
Seega, kui sein on ees – enamikel juhtudel pole sellel tõenäoliselt pistmist maailma või teiste inimeste kättemaksuga. Seinad kerkivad väga erinevatel põhjustel, milledest vähestel on otsene põhjus-tagajärg seos sinuga.
3. Selgus ja põhjus ja julgus. Need kolm asja käivitavad mootori, mis seinast läbi võib murda. Või mis üle seina viskab. Või ümber minna aitab.
Selgus – mida sa tahad? Ametikõrgendust, normaalsemat ülemust, suuremat palka, maja mere ääres, uut autot, lapsele Oxfordi haridust, head tunnet … Misiganes. Meie tahtmised on kõigil isesugused. Oluline on proovida öelda nii konkreetselt kui võimalik – mida sa tahad?
Põhjus – miks sa tahad? Tahan uut autot, sest … Tahan ametikõrgendust, sest… Tahan suuremat palka, sest … Mis on see peamine põhjus, miks sa seda tahad?
Ja julgus – mida sa õigupoolest kardad? Hirm on sibul, millel on mitu kesta. Kui hirm paljaks koorida, kipub ta päevavalges hajuma. Kui aga hirm saab võitu, siis jääme seina ette seisma. Ja mõnikord võib sein seejärel meile ka peale vajuda.
4. Leppimine. Elu kulgeb tõusude ja mõõnadega, see on paratamatu. Kellelgi meist pole elu pidev lust ja lillepidu. Ning samas ei ole, vähemasti enamikel meist, elu ka pidev hädaorg. Küsimus on vaatenurgas, ütleks nii mõnigi. Ent küsimus on ka tõusude ja mõõnadega leppimises.
Kui panna see jutt tagasi seinte konteksti, siis – kõiki seinu ei ole võimalik pikali lükata. Ja mõnikord kerkivad seinad ebaõiglaselt (ikka sinu vaatenurgast) ning kange tahtmine on kuulutada ennast ohvriks. Ent see ainult pikendab agooniat.
Seega, nagu tuleb leppida sellega, et seinad aeg-ajalt kerkivad, tuleb leppida ka sellega, et kõiki seinu ei saa murda, ületada. Ilma minevikuga leppimiseta ei saa edasi minna. Mõistlik on pigem vaadata tulevikku ning vajadusel võtta minevikust kaasa vadi see killuke, mis aitab sind tulevikus asju paremini teha.
5. Tegutsemine. Kohe. Nüüd. Kui sein on ees, hakka pihta – kaeva, murra, roni, jookse minema. Tee midagi. Muidugi on parem kui oled enne enda jaoks valmis mõelnud, mida ja miks ning millised on sinu põhimõtted, millest sa ei tagane. Ent isegi siis, kui neid pole, on parem tegutseda. Paigal seistes hiilib taas ligi hirm, mis võitu saades võib olla halvav.
Omaette küsimus on, et kuidas sellest aru saada, et sein on ees? Mõnikord oleme olukorras, kus me ise igapäevaselt rühkides ei saa õieti arugi, et koksame juba eitea mitmendat korda peaga vastu seina. Valus on. Aga ikka rühime edasi. Any ideas?
