Tabasin end mõni nädal tagasi lõunalauas inimesega vesteldes tõdemuselt, et ma ei ole seadnud endale eesmärke. Mul ei ole eesmärki selle aasta detsembriks, järgmiseks viieks aastaks või, veelgi vähem, kogu eluks. Vähemasti pole mitte midagi sellist, mida saaks tükkides mõõta või kilodes kaaluda.
Kuidas siis nii? Eesmärkide seadmisest on kirjutatud lugematul hulgal raamatuid, välja mõeldud terve trobikond toredaid tähtede kombinatsioone (SMART, PURE, EXACT jne) ja eesmärkide seadmisest räägivad veelgi lugematumal hulgal konsultante, koolitajaid, coache. Sealhulgas mina. Ning olen ka ise proovinud seada eesmärke – teen x tükki y aja jooksul… Ja proovinud siis veelkord … Nüüd siis selline piinlik ülestunnistus … Mõni kõvem eesmärkide seadja ehk kohmab siinkohal – luuser.
Kas viga on eesmärkide seadmise kunstis, metoodikas? Võib-olla. Võib-olla siis ei suuda leida piisavalt häid eesmärke, mis motiveeriksid? Võib-olla. Ja võib-olla polegi neid võimalik leida. Olen hoopis avastanud, et minu ja päris mitmete minu kundede jaoks töötavad konkreetsetest eesmärkidest hulka paremini sihid – kui ma hoian sihti silme ees ja selle järgi liigun, siis jõuan varem või hiljem eesmärgini. Ning selline liikumisviis sobib mulle paremini, kui nui neljaks eesmärgi poole kihutamine.
Eesmärkidest rääkides meenub mulle alati Alar Sikk, mägironija, kes võtnud ära kõigi kontinentide kõrgeimad tipud. 2003. aastal jõudis ta esimese eestlasena maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tippu. Kas saab veel selgemat eesmärki olla? Tagasi tulles kostis aga Sikk vastuseks ajakirjanike küsimustele (mille tagamõte oli „noh, mis tunne oli, ikkagi eluunistus ja eesmärk ja …?“): „Ei leia enda juures ühtegi asja, mis oleks meeldiv, kõik on ümberringi vastik… Liikmed valutavad, kõik on külmunud —jäätunud hapnikumask hõõrub näkku… /…/ See on niivõrd jälk tunne seal üleval… teist korda seda enam kogeda ei tahaks.“ Kas Everest oli Sikule siht ronimiseks või eesmärk?
Teine põnev asi, mida olen avastanud eesmärgistamisega seoses, on see, et tulemuslikumalt, motiveerivamalt töötavad sihid, mis on seotud õppimisega. Millegi õppimise või paremaks saamisega. Näiteks – õpin ära inglise keele, golfi swingi, avaliku esinemise, Exceli tabeli vormistamise, koosoleku juhtimise. Misiganes – peaasi, et sõnastuses oleks näha õppimine ja muutus.
Sihtide seadmise juurde on üks kurb uudis ka. Me liigume sinna pidevalt, ent päris kohale ei jõua (kes mäletab matemaatikast, siis sihi poole liikumine on asümptoonne protsess). Ka kõige täiuslikum korvpallur peab pidevalt jätkama õppimist, sihtideni liikumist. Ka kõige hinnatuim kokk vaatab pidevalt uute retseptide järele. Sest paljud parimad teavad seda kõige paremini – ehkki me ei jõua eales kohale, siis selleks, et olla parim, on vaja pidevalt liikuda.
Sihtide seadmisel on siiski aga ka üks erand – olukord, kui eesmärk töötab tõhusamalt. See on siis, kui kriitiline tegur on aeg. Kui on vaja teha lühikese ajavahemiku jooksul erakorraline pingutus, kui on vaja teha rutiinset, tuima, ent vajalikku tööd, et püsida sihil. Siis on eesmärk – konkreetne ja mõõdetav, asendamatu. Tean seda omast käest. Ent ka siis tasub üritada vältida üle 2-3 kuuliste eesmärkide seadmist – sealt edasi pole inimese jaoks seos eesmärgi ja tema tegevuse vahel enam sageli hoomatav ja eesmärk kaotab motiveeriva mõju. Mida lühem on aeg ja väiksem on tükk, seda hõlpsamalt ta on ära tehtav – elevanti süüakse ikka tükkhaaval.
