Kõrts nr 10 jätab üsna ilmetu ja armetu mulje. Samas on see Deadwoodis, USAs Lõuna-Dakota osariigi ebaisikupärases linnakeses ka praktiliselt ainuke vaatamisväärsus. See, ja üks torsoga hauakivi kohalikul surnuaial, kohe kellegi Potato Creek Joe hauakivi kõrval. Need kaks asja on ühed peamised, mis linnakesse pärast kullapalaviku lõppu on turiste toonud.
Sest kõrts nr 10s leidis oma „hõbekuuli“ Wild Bill Hickok, üks Metsiku Lääne tuntumaid ja kirevamaid tegelasi. Snaiper, püstolikangelane, mängur, seadusesilm. Ta maeti kohalikule kalmistule, mida turistid (sh mina mõned aastad tagasi) vaatamas käivad.
Oluliselt põnevam seal nähtust on aga legend, mis käib tema surmaga kaasas. Nimelt olevat ta surmaõhtul rikkunud ühte oma raudsetest põhimõtetest – ära kunagi istu seljaga ukse poole. Nii olevatki sisse marssinud endine piisonikütt John „Murdunud Nina Jack“ MaCall ja kõmmutanud talle kuuli kuklasse.
Oletame nüüd, et Hickok oleks mingil imepärasel moel veel elus ja sa saaksid temalt nõu küsida (kelle kohta käiks veel paremini väljend “elu näinud”? :-)). Sul on probleem – oma meeskonna või oma äri või oma bossiga. Millist nõu Hickok annaks, eelneva loo valguses? Loomulikult – „Ära istu seljaga ukse poole!“ Ehk: tee nii, et saaksid alati vaadata oma vaenlasele, probleemile, hirmule näkku! Kas pole väärtuslik nõuanne?
Coaching´us kasutatakse sageli võtet, „räägi, mis oleks kui …“ Kõik sellele järgnev on tegelikult hüpoteetiline, fantaasia, ettekujutus. Ja mingil teadvuse tasemel me teame seda. Ent teisalt on see üks lihtsamaid viise probleemidele lahenduse leidmiseks. Sest millegipärast on meie teadvusel reaalsuse ja fantaasia piiride vahel vahe tegemine üsna keerukas. Miks muidu läheb meil vahest filmide ajal silmanurk märjaks, ehkki ratsionaalselt võttes me ju teame, et „see on vaid film“?
Seega, kui lahendame probleemi oma ettekujutuses, kipub ka päriselus lahendus kergemini tulema.
Ja üks võimalik viis probleemi lahendamiseks oma ettekujutuses ongi eelpool kirjeldatud virtuaalne „nõu küsimine“ – kuulsustelt, lähedastelt, inimestelt, kellest lugu pead.
Mida ütleks Lennart Meri sinu probleemi kohta? Äkki: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“. Või siis Napoleon? „Kes kardab vallutatud saada, on juba alistatud.“ Või äkki Einstein? „Ühtegi probleemi ei saa lahendada sellel tasemel, millisel ta tekkis.“
Või siis mida ütleks sinu sõber, isa, ema? Või veelgi enam: kujuta ette, et oled 100 aastane. Millist nõu sa enda praegusele, oluliselt nooremale ja kogenematule kehastusele annad?
Loomulikult oled tegelikult see sina ise, kes endale nõu annab. Läbi suurkujude, lähedaste, oma tulevikukehastuse suude. Ent kes siis veel peaks sind paremini tundma, kui mitte sina ise ja inimesed, keda sa oluliseks pead.
Kes on sinu parimad nõuandjad? Mis nõu nad sulle annavad?
