Selle aasta jaanuaris prognoosisin 7 asja, mis sellel aastal juhtuma hakkavad. Võib-olla olin prognoosides piisavalt üldsõnaline, et mitte suurelt eksida, ent laias laastus on ka nii läinud. Või siiski… Järgnevas on 7 asja, mida sellel aastal ei juhtunud (ehkki oodati):
1. Üleüldine pankrotilaine. Eelmise aasta sügisel ja veel selle aasta alguses ennustati kevadeks, hiljemalt sügiseks suurt pankrotilainet, ent see on jäänud tulemata. Jah, pankrottide arv on kasvanud ning palju kõneainet on saanud ka mõnede eraisikute pankrotid (ekspankur, raudtee, kaubandus, telekomiärimees Guido Sammelselg, endine Peugeot müüja Toomas Rüütman jt), kuid kindlasti pole tegu lainega. Masu on paljusid räsinud, aga murdnud vaid osa neist.
2. Kerge tagasilöök ja imeline ettenägelikkus. 2009. aastal selgus (nagu tegelikult ka kõikidel varasematel aastatel), et kõik analüütikud ja eksperdid on eelkõige inimesed ning seega on nad imelise ettenägelikkuse asemel ekslikud oma prognoosides. Majanduslangus oli/on sügavam, kui julges prognoosida ükskõik milline analüütik või asjatundja. Tegemist polnud 4-5% langusega, mida analüütikud prognoose tehes „suureks“ nimetasid, langus on kahekohaline number. Selle ette sobiv epiteet peaks olema seega 2-3 korda suurem, kui „suur“.
3. Riigieelarve krahh ja valitsuse kukkumine. Ehkki mõni alllinna keskmisest kaalukam poliitik seda plaati aasta läbi keerutas (ja keerutab siiani), on riigi eelarve arvestades olukorda üllatavalt heas seisus, maksulaekumistes pole vabalangust toimunud ning vajalikud lõiked on viidud sisse kiiruse ja täpsusega, mis teeks au igale kirurgile. Ehkki mõningate iluvigadega ning põhjendamatult eurot, kui imerohtu propageerides, on valitsuskoalitsioon siiski suutnud vältida seda, mis veel kevadel ja suvel tundus ohtlikult tõenäoline – riigieelarve tugev defitsiit ja valitsuse vahetus.
4. Muutus väärtushinnangutes. Kui majanduslanguse alguses räägiti palju vajadusest ja võimalusest teha muutusi väärtushinnangutes, siis täna sellest valjuhäälselt enam ei räägita. Muutus pole toimunud kiiruse ja sügavusega, mida oodati. Endiselt on nii meedias, kui organisatsioonides esiplaanil majanduslikud väärtused. Mõningane muutus on toimunud inimeste tasemel, kust see jõuab ehk kunagi ka organisatsioonide, ühiskonna tasemele. Kui jõuab.
5. Gerd Kanteri maailmameistritiitel. See oli ju ometi enam kui kindel. Ja siis… „ainult“ kolmas koht, pronks. Kanteri coach Raul Rebane seletas juhtunut vahetult pärast Berliini MMi nii: „Gerd läks MM-ile, kui oli võitnud 28 võistlust järjest. Ta oli ülivõimas favoriit. Ja tulime tagasi pronksiga…/ Olen täiesti veendunud täna, et selline absoluutne ülekaal, nagu Gerdil oli, on üks erakordselt halb asi. Me saime sellest aru. Aga sa ei saa mitte midagi teha, kui need võidud tulevad, ka õnnega pooleks. Siis see langemine on üsna valus. Nüüd on võimalik hoopis teistmoodi planeerida, hoopis teistmoodi edasi minna.“
6. Minu Eesti mõttetalgud 100 000 inimesega. Mõttetalgutele ei tulnud 100 000, ega ka mitte 50 000 inimest. Tuli „vaid“ 11 000 inimest. Omaette teema oleks arutleda Minu Eesti aktsiooni kommunikatsioonisuhtlust, eelkõige just osalemise numbri seadmist peamiseks mõõdetavaks eesmärgiks. Ent sellegipoolest – selgeks sai kaks asja: inimesed teevad meelsamini koos füüsilist tööd, kui peavad jututubasid. Ja teiseks , päriselt ära tehtud tegude sisukus ja rohkus näitavad, et selle ürituse mõju nii inimeste füüsilisele kui vaimsele keskkonnale on olnud suurem, kui esmapilgul võiks arvata.
7. Krooni devalveerimine. Kasutades analoogiat Teise Maailmasõja Normandia dessandi päeva nimega (D-Day) leiti sellele päevale ka oma nimi – D-päev. Muuseas, see on juhtimise (ja propaganda) teooriatest ammuteada võte – veel toimumata sündmusele oma nime andmine kasvatab tublisti inimestes tunnet, et sündmus võiks ka päriselt aset leida. Edgar Savisaar lubas ka välja konkreetse D-päeva – kuupäeva 18. oktoober. Siiski devalveerimist ei toimunud. See ei ole tegelikult üllatav. Üllatav pole ka see, et devalveerimise teema aeg-ajalt lauale pannakse – seda peabki tegema, „pühadest lehmadest“ ja dogmadest tuleb lahti saada. Küll aga on jätkuvalt üllatav, millise kire ja lõõmaga vaieldakse mitte selle üle, kas devalveerida või mitte, vaid selle üle, kas sellest D-ga algavast sõnast tohib üldse rääkida.
Aita meenutada – mida veel ootasid/oodati, aga jäi juhtumata?
