„Jumal tänatud, et tuli majanduslangus. Nüüd pööratakse pilgud mammona teenimiselt taas „õigetele“ asjadele – inimlikkus, sõbralikkus, hoolivus, siirus jne.“ Sellelaadseid majanduslanguses helgemat poolt nägevaid kirjutisi ilmus veel pool aastat kuni aasta tagasi terve rida. Viimasel ajal on nende sagedus tublisti vähenenud. Miks? Kas siis olemegi juba jõudnud sinna ihaldatud „õigete väärtuste“ ühiskonda? Vaatame.
Mulle tundub, et inimesed ja organisatsioonid on majanduslanguses lahku kasvanud. Inimeste tasandil, omavahelistes suhetes lähikondsete, sõprade, heade kolleegidega on vähemasti aimata mõningast nihet positiivsemate väärtuste poole – üksteise aitamine, üksteisele kaasa elamine, koos tegemine ja hoolimine on kasvanud paljudele osaks nende elust.
Ent suur osa organisatsioonidest on viimase aasta vältel käitunud risti vastupidi – inimesed on taandatud instrumendiks, vahendiks, inimressursiks, nagu ütlevad masu kuningad, joonlauda ja kantseliiti armastavad finantsistid ja bürokraadid.
Inimesed on masu ajal muutunud paljude ettevõtete ja asutuste jaoks riskiteguriks. Ning väljapääs on leitud kahes: liigsest „inimressursist“ lahti saamises ja organisatsiooni toimimisprotsesside lihvimises ning standardiseerimises, mis on kaasa toonud tööle jäänud inimeste võimete, oskuste ja vastutuse nivelleerimise. Sest nii on vähem riske.
Olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks masust saanud läbi murda ilma töötajaid koondamata. Töötuse kasv majanduslanguses on majanduse loomulik osa ning tööturu paindlikkus on üks võtmetegijaid majanduse august välja toomiseks.
Kuid julgen väita, et masu on selgelt välja toonud Eesti ühiskonnas ühe juurteni sees istuva nähtuse: lahknevuse meie sõnades ja tegelikus käitumises. Ettevõtete ja asutuste kodulehekülgedel deklareeritud hoolivusele, siirusele, isiku vabaduse ning ettevõtlikkuse austamisele on tegelikkuses vastatud tugeva tsentraliseerimise ning personaalse initsiatiivi mahasurumisega.
Ja samas pole olukord lootusetu. Tean väga mitmeid organisatsioone, kus eelpool öeldu kehtib. Ent tean ka, kahjuks küll eelmistest vähem, ettevõtteid, kus öeldu ei kehti. Kus on tõsiselt asutud ümber vaatama, värskendama oma strateegiaid, juhtimisstruktuure ja mis olulisim – kus on selgelt võetud suund inimesekesksema organisatsiooni arendamisele. Olgu eesmärgini viiva töövahendi nimeks coaching, mentorlus, motiveeriv juhtimine või misiganes. Tahan loota, et tegemist on trendiloojatega.
Ja veel, ettevõtted ja asutused koosnevad ju tegelikult inimestest, otsuseid teevad inimesed, mitte abstraktsed juriidilised kehad. Ning kui tõesti on nihe inimestes toimunud, annab see lootust, et ükskord jõuab see muutus ka organisatsioonide tasandile. Väärtuseid ei kanna edasi paberid, dokumendid, põhi- või käskkirjad. Väärtuseid kannavad edasi inimesed, eeskujud, oma igapäevase tegevusega.
Ent tagasi alguse juurde: miks siis räägitakse viimasel ajal vähem väärtustest ja nende muutumisest? Kaks võimalust. Esiteks, võib-olla oleme tõesti ühiskonnas muutuse läbi teinud ning sellest pole mõtet enam kirjutada, sellel puudub uudisväärtus. Või siis teine võimalus: oleme masust väljumas, vähemasti on langus stabiliseerunud, ning vajadus väärtuste ümbervaatamiseks on justkui vähenenud. Nüüd on aeg väärtuste jutt lõpetada ja jälle mammonat teenima hakata!
Kumb variant tundub sulle tõelähedasem?
