„Lõpetage juhtidele igasuguste boonuste maksmine. Mitte sentigi.“ Nii alustab Henry Mintzberg, tänapäeva üks tuntumaid juhtimismõtlejaid, oma artiklit nädalapäevad tagasi Wall Street Journalis. Eelkõige peab ta silmas avalikke ettevõtteid, ehk neid, mille aktsiad on noteeritud börsil. Ent paljuski võib tema öeldut üle kanda oluliselt suuremale ringile ettevõtetele-organisatsioonidele. Mida ta siis väidab?
Mintzberg ütleb, et praegused boonuste süsteemid on ennast ammendanud. Õigemini – nad on toonud ettevõtetele pigem kahju kui kasu. Ja nendest tuleks loobuda, lõplikult. Juhid on boonuste mõjul käitunud kui mängurid, tehes ettevõtetes valikuid pigem enda rahakotist kui organisatsiooni huvidest lähtuvalt. Kuidas nii?
Esiteks. Nad mängivad võõra rahaga – omanike, töötajate ja organisatsiooni rahakoti arvelt.
Teiseks. Nad korjavad raha mitte siis, kui nad viivad ettevõtte võidule, vaid siis, kui näib, et viivad ettevõtte võidule. Otseseim seos on aktsiahinnaga – kui hinnad tõusevad, misiganes põhjusel, siis kirjutab juht selle enda boonuse arvele. Muuseas, sama loogika kehtib mistahes hindadega ja mitte ainult juhtidega. Alles hiljuti rääkisin firmajuhiga, kes oli hädas tulemuspalga süsteemiga – hinnad tõusid maailmaturul ja nad olid sunnitud maksma inimesele töö eest, mida too polnud teinud.
Ent jätkame Mintzbergiga. Kolmandaks. Nad saavad boonust ka siis, kui kaotavad – seda kutsutakse „kuldseks langevarjuks“.
Neljandaks. Mõned korjavad boonust ka siis, kui tegelikult pole tema otsuse tulemus veel teada. Näiteks saavad juhid boonuseid ettevõtete liitmisel, ehkki on teada, et enamik ühendamisi-liitumisi ebaõnnestub.
Ja viiendaks. Mõned juhid saavad boonust lihtsalt mängus olemise eest, selle eest, et nad ära ei lähe.
„Kui juhid oleksid sama loovad oma tööd tehes, kui boonusskeeme välja mõeldes, oleksime praegu majanduskasvu, mitte languse perioodis,“ ütleb Mintzberg.
Mintzberg väidab ka, et ehkki täna üritatakse boonussüsteeme mitut moodi reanimeerida, jõuavad need varem või hiljem samale tupikteele, kuhu vanad süsteemid. Sest nad tuginevad ühele kaalukale ja olulisele väärarusaamale: et ettevõtte edukust ja tervist saab mõõta ainult finantsnäitajatega, või veel täpsemalt – aktsia hinnaga.
Tegelikult on ettevõte aga palju enamat, lisaks käegakatsutavate varadele: maine, töötajate pühendumine, meeskonnatöö, organisatsioonikultuur jne. Probleem on aga selles, et seda kõike ei osata mõõta, ehkki finantsistid seda sooviksid. Nii ongi reeglina mindud lihtsama vastupanu teed ja seotud juhi boonused sellega, mida osatakse mõõta ja mis paistab välja – kasum, käive, aktsiahind vms.
Milleni see võib viia? Kogenud töötajate koondamiseni (sest nad on ettevõtte jaoks reeglina kallimad), klienditeeninduse kokkutõmbamiseni lühiajaliste finantseesmärkide nimel jne.
Mintzberg lisab, et ehk õigem oleks mõõta boonuste alusena juhi pikaajalisi tegevuseesmärke, on nende tegeliku mõju mõõtmine ülimalt keeruline. Ta toob välja veel rea põhjusi boonuste vastu: ettevõtte edukus ei saa sõltuda käputäiest juhtidest, kellele siis selle eest boonust makstakse. Rääkimata sellest, millise tundega inimesed täna vaatavad juhtide boonustele. Lahendus oleks kõikidele boonuse maksmine, ent see ei välista Mintzbergi sõnul ohtu, et goodwill, see käega katsumatu osa organisatsioonist, kasseeritakse sisse kollektiivselt. Lisaks veel probleemid juhtide palkamisel (kui juhti motiveerib eelkõige boonus, raha, siis on asi kaugel liidriks olemisest) jne.
„Kogu kompensatsioonide hullus ei räägi turuolukorrast, talentidest või lisatasudest hea töö eest, vaid pigem sellest, kuidas insaiderid röövivad oma huvides ettevõtteid,“ lausub Mintzberg. „Liiga paljud ettevõtted vajavad täna tõelist eestvedamist, hoolika majandamisega pühendunud eestvedamist. Visates minema juhtide boonussüsteemid ja sellega kaasneva mängurluse on hea koht alustamiseks.“
PS Raha ja preemiate kui motivaatorite mõjust on viimasel ajal üha enam juttu. Eriti tema negatiivsest mõjust loovusele. Vaata näiteks ühte varasemat postitust „Tulemuspalk toob kasu asemel kahju“ või ka ühe eksperimendi kirjeldust.
Kas Mintzbergi jutt on midagi ekstremisti unistuse laadset ja tänases Eesti kontekstis sobimatu? Millised on sinu kogemused boonussüsteemidega, milliseid oled näinud, kogenud, millised on hästi töötanud ja millised mitte?
