Tegelikult on see vale. Vähemasti praeguse seisuga. Ta jättis suitsetamise maha. Paar kuud tagasi. Lõplikult… Ja ka mina ei suitseta viimased viis või kuus aastat. Tunneme üksteist üle 15 aasta ning oleme suitsetamist maha jätnud koos ja eraldi, võib vist öelda rohkem kordi kui ühel käel sõrmi. Seega võib tema puhul öelda – jälle. Ja mina? Kätt südamele pannes – ehkki ametlikult mittesuitsetaja, siis ka praegu, heade sõprade ja hea veini seltskonnas on saanud tavaks aeg-ajalt tõmmata üks sigaret. Õnneks on see sellega ka piirdunud.
Miks siis selline pealkiri? Sest juba puht statistiliselt on shanshid meie kahjuks – uuringute järgi hakkab 8 10st suitsemaise mahajätnud inimesest uuesti suitsetama. Enamik neist 3-4 kuu jooksul pärast mahajätmist. Ent teiseks, suitsetamise, nagu iga harjumuse muutmiseks ei piisa otsusest ja julgest pealehakkamisest. Ei piisa ka paberil plaani tegemisest või lubaduse andmisest või kihlveost. Sama kehtib mistahes käitumisharjumuse muutmisel, kui inimesel on komme vahele rääkida või viriseda, siis ei piisa sellest, kui talle öelda, et ära räägi vahele või ära virise ning ta, täitsa siiras tahtes, otsustabki seda mitte enam teha. Varem või hiljem hakkab ta seda uuesti tegema. Miks siis?
Tavaliselt käiakse muutusteplaani (nii inimese kui organisatsiooni) tehes läbi see, mida tahetakse saavutada – antud näites lõpetada suitsetamine. Siis arutatakse n.ö musta pilti – millised on tagajärjed, kui nii jätkame. Meenuvad kunagi meditsiinikoolis nähtud ja siiani õõva tekitavad pildid suitsetaja kopsudest jne. Ja siis peakski olemas asi selge ja lahendus on…plaksti: esmaspäevast enam ei suitseta! Maha jäetud kuni järgmise suitsuni, parafraseerides kirjanik Mark Twaini. Tulemus on aga selline, nagu eespool kirjeldatud – 8 10st hakkab uuesti suitsetama. Muuseas, kui see meetod töötaks, siis ei tohiks te näha kunagi ühtegi suitsetavat arsti. Aga tegelikult? Sõitke mõne suurema haigla tagatrepi juurde ja vaadake …
Mis siis jääb tähelepanuta? Inimene on nagu sibul – kihiline. Ja igasugune muutus on seotud hirmuga jääda alasti, kaitseta. Inimesed ei karda muutust ennast, vaid seda, et minnes muutusega kaasa võime jääda ülekantud mõttes külma kätte. Seega on vastuseis muutustele paradoksaalselt olnud see turvis, mis on siiani aidanud meil ellu jääda.
Kuidas see on seotud suitsetamisega? Võib-olla ei suuda inimene maha jätta põhjusel, et see on üks viis hankida toitu oma egole, saada tunnustust, kuuluda mingisse gruppi. Sest see on aidanud meil tunda ennast täisväärtuslikumana… Või hoopis on see inimese viis saada ennast tagasi tasakaalu, elada mõni minu iseendale. Või… põhjuseid on palju ja need on erinevad. Analoogia muude käitumisharjumustega – vahelerääkimine (üsna levinud harjumus, vaadake kasvõi Foorumi saadetest) võib olla põhjustatud vajadusest ennast pidevalt tõestada, olla pidevalt teistest parem. jne. Kuni pole teadvustatud päris põhjust, päris hirmu, on muutuse õnnestumise tõenäosus ka üsna kasin.
Teine oluline ebaõnnestumise põhjus on positiivse eesmärgi puudumine. Suitsetamise maha jätmine pole positiivne eesmärk, küll aga on seda näiteks pikaaegne elu. Kahjuks on viimane aga liiga üldine ja abstraktne ning muutub sageli tõsiseks eesmärgiks alles siis, kui “pump” on mõned löögid juba vahele jätnud. “Näen oma lapselapsi esimesse klassi minemas” kõlab juba paremini. Oluline on, et see oleks positiivne, mida, mille nimel tasub pingutada. Virisemise ja vahelerääkimise lõpetamiseks võib sobida näiteks: “Inimesed peavad minust lugu kui hoolivast inimesest”.
Ja kolmas põhjus on otseselt seotud kahe eelmisega – lõpetades mingi harjumuse ei otsita sinna asendust. Lähtudes eesmärgist ja lähtudes sellest, millise hirmu ja kaitsekihiga peaks asendustegevus tegelema. Kui inimene ei taha tegelikult suitsetamisest loobuda, kuna ta kardab kaotada tunnustuse teiste seas, kardab, et ei kutsuta enam “kampa” ehk kardab saada sotsiaalselt tõrjutuks, siis peaks asendustegevus tegelema sellega, mis hirmu tõrjutuse ees võiks vähendada. Tõenäoliselt on võimalik teadlikult tunnustust saada ka muul moel, kui koos trepil suitsu kimudes. Ning oluliselt võivad kaasa aidata rituaalid, mis kasvatavad inimeses enesekindlust, sõltumatust teistest.
Seega, muutuse õnnestumiseks on vaja panna lauale kolm asja: sügavamal peituv hirm, eesmärk ja asendustegevus. Korraks ka artikli alguse juurde tagasi tulles. Mul on pagana hea meel, kui eksime nii mina kui statistika ja mu sõber on suitsetamise lõplikult maha jätnud. Kuid hetkel tundub, et lisaks otsustavusele ja julgele pealehakkamisele on tal ka palju õnne vaja. Panen pöidlad pihku.
