Riia kesklinna hotellifuajees kostab veidi ragisevast kõlarist Antonio Carlos Jobimi kuulsaima hiti the Girl from Ipanema eriti loominguline töötlus. Sulnis rütmis törtsutavad pasunad ja tiniseb kitarr. Mahedad bossanovad on kummalises vastuolus akna taga lõõtsuva tuisutuulega. See paradoks tundub sel ajahetkel siia fuajeesse sobivat.
Samas on vastuolud inimeste sisemiste minade ja välimiste mõjutajate vahel muutumas teravamaks kui viimase paarkümne aasta jooksul.
Naeratavate ja lõbusate nägude taga on meil nädalas, päevas üha enam hetki, kus ligi hiilib seletamatu ärevus, mille põhjust on raske tuvastada.
On see vastutus oma lähedaste, kolleegide ees, on see kartus tuleviku ees või äng oma vähese suutlikkuse pärast, mine võta kinni. Kui teaks, küll oleks hea, nagu laulis ja laualab iginoor triatlonist Uno Loop.
Raamat Managing Yourself Paul Morgani sulest (olen sellest ka varem kirjutanud) annab ühe võimaluse diagnoosiks, mis meiega hetkel toimub. Nii üksikinimestena kui ka ühiskonnana. Ette rutates ja lühidalt – me oleme keset muutust ja õpime.
Muutuste kirjeldamisel on kasutatud mitmesuguseid mudeleid, neist üks tuntumaid on Kybler-Rossi nn leinatsükkel, kus kirjeldatakse, milliseid muutuse tsükleid inimesed tavaliselt enne muutuse vajaduse aktsepteerimist läbivad. Morgan toob aga lugeja ette selle mudeli lihtsustatud ja samas täiendatud variandi, nn DREC mudeli (sõnadest Denial, Resistance, Exploration, Commitment). Eitus, Vastupanu, Katsetamine, Pühendumine. See on muutuse etappide järjekord, nagu me neid tavaliselt läbime. Tegevused etappide sees on täpselt need, mida sõnad kirjeldavad. Lihtne.
Ent Morgan siin ei peatu. Ta seob selle mudeli klassikalise õppimismudeliga:
Ebateadlik võimetus – me pole teadlikud sellest, mida me oskame või ei oska teha. Ja veel – ega me ikka ei oska ka. Antud konkreetsel puhul – veel paar aastat tagasi polnud meil aimugi sellest, et peaksime hakkama kulusid järsult koomale tõmbama või teistmoodi äri tegema. Ning ega me ei osanud seda ka teha.
Teadlik võimetus – Teadmine sellest, et me ei oska mingit tegevust teha. Teadmine ka sellest, et me ei saa sama asja sedaviisi, nagu alati oleme teinud, edasi teha. Seega, me peame muutma oma tegevusi. Antud juhul – peame kulusid kokku tõmbama, hakkama teismoodi müüma, tootma, teenindama, juhtima jne. Aga me teame, et me, veel, ei oska. See etapp tekitab frustruatsiooni, viha, ärevust – kas ma ikka saan hakkama?
Teadlik suutlikkus – Harjutame teadlikult mingit uut tegevust ning oskame näha ja hinnata ennast seejuures kõrvalt. Harjutame tegevusi ning saavutame seejuures ka mõningast edu, oleme saanud oma elu ja töö vähemasti osaliselt taas kontrolli alla. Ehkki samal ajal tuleb ka tagasilööke, on meil siht silme ees.
Ebateadlik suutlikkus – oleme juba nii head uues tegevuses, et selle tegemine on muutunud automaatseks. Siis on viljade koristuse aeg, töötame ja elame uut moodi ning see tundub meile niivõrd loomulik, nagu oleksime seda teinud kogu elu.
Morgan on pannud need neli õppimise etappi kokku muutuse etappidega ning saanud täiendatud mudeli, millele saab paigutada ennast, oma organisatsiooni või ühiskonda laiemalt.
Seega: viimased aastad olime nii inimeste, firmade kui ühiskonnana õppimise esimeses etapis, kus alguses vähem, lõpus enam, eitasime märke sellest, et kunagi võivad püstloodis üles liikuvad sissetulekud ka langusele pöörata. Praegu aga on paljud meist õppimise teises etapis, kus vastupanu muutusele, uutele harjumustele, ootustega kohanemisele on tekitamas ärevustunnet, muret ja vahest ka viha, ängi. See on etapp, mille pärast öeldakse, et ükski muutus pole kerge, vastuolu meie sisemise turvalise mina ja väliste mõjutajate vahel on sedavõrd terav.
Repliigi korras – kahjuks on päris palju seda ärevust inimestes sees, sest, teame ju, üks õige eestlane ei kurda. Või mis?
Pärast seda tuleb katsetamine, kus edu vaheldub tagasilöökidega, kus oleme suutnud seada oma tööle ja ka kodustele kulutustele mõõdikud või vähemasti oleme aru saamas, kuidas ja kuhu meie energia ning raha kulub. Ning see annab meile võimaluse uusi harjumusi juurutada.
Pühendumine ehk ebateadlik suutlikkus on see hetk, mille poole praegused pingutused meid viivad. Ja varem või hiljem jõuame ka kohale. Kui jaksu ja usku jätkub.
