Eelmise blopostituse kommentaarides kirjutas Veigo sedavõrd olulisest asjast, et toon selle siia eraldi postituse alla:
Veigo Says:
December 3, 2008 at 6:51 pm edit
Teadupoolest enamik muutusi ebaõnnestuvad. Ja jäävadki ebaõnnestuma, kui sellise loogikaga peale lennata.
Kui ilmselged ullikesed välja jätta, siis on kõigil igasugustest muutustest tegelikult sügavalt ükskõik. Sest inimesed lähevad tööle enda eesmärke teostama, mitte juhtide ja omanike omasid. Loomulikult räägib peavoolu juhtimisteooria natuke teisi asju, aga sellest see laias laastus algab.
Tore on, kui inimeste isiklikud ja organisatsiooni eesmärgid kattuvad, aga seda ei saa niisama eelduseks võtta.
Ma väidaks, et muutused peavadki olema ebaõnnestumisele määratud, sest enamsti on need “nende” ehk juhtide muutused. See, et töötajad seda välja ei pruugi näidata, ei muuda asja.
Vabanedes avalikest vastuseisjatest saadetakse hoiatussignaal nahahoidjatele edaspidi vait olla, aga ei kujuta küll ette, kui sisemiselt muutumisvalmis on organisatsioon, kus eeldatakse kuulekalt iga juhipoolse ideega kaasaminemist.
Tõstan kaks kätt toetuseks Veigo jutule eesmärkidest. Mulle tundub, et see on üks olulisemaid eksiarvamusi juhtide seas, et inimesed peaksid olema väga tõsiselt sisse võetud ettevõtte eesmärkidest ja et neid eesmärke on võimalik kuidagi trikitades ära “müüa”.
Mulle tundub, et pigem kehtib eesmärkide puhul vana hea vanasõna: oma särk on ihule kõige lähemal. Isegi juhi jaoks, ehkki juhi/omaniku särk võib olla päris sarnane ettevõtte särgiga. Milline on siis ettevõtte eesmärkide ja töötaja eesmärkide suhe?
Ettevõtte eesmärgid on reeglina ainult vahendid inimese isiklike eesmärkide saavutamiseks. Ettevõtte eesmärgid on otsekui redeli pulgad isikliku eesmärgi poole ronimisel. Ning sedagi ainult siis, kui see seos eesmärkide vahel on inimese jaoks kas enda või juhi/kolleegi abiga teadvustatud. Vastasel korral pole inimesel ettevõtte eesmärkidest üldse sooja ega külma. Siis on need ühed toredad juhi ja omaniku mänguasjad, millega head nägu tehes võib aeg-ajalt kaasa mängida (kui kutsutakse mängima), ent mille tegelikku vajadust aga inimene ei tunneta.
Aitähh, Veigo!
