Selleks, et aru saada, kuidas mõjutab hirm inimeste käitumist, pole vaja nende elu ähvardada. Palju lihtsam ja umbes sama mõjuga on ähvardamine avaliku esinemisega.
Adam Grant, kaasaegse organisatsioonikäitumise ekspert, Whartoni ülikooli professor ja minu üks suuri lemmikuid, kirjutab oma värskes raamatus “Originals” muuhulgas sellest, kuidas esinemishirmuga hakkama saada. Allpool siis üks lihtsana tunduv, ent päris mõjus viis.
Mis pani inimesi värisema
Harvardi ülikooli professor Alison Wood Brooks tegi üliõpilaste seas eksperimendi, paludes neil valmistada ette lühike kõne sellest, mis teeb neid heaks koostööpartneriks tööl. Aega ettevalmistuseks 2 minutit ning iga ettekanne lindistati ning seda hindasid hiljem kaasõpilased – kui veenev oli kõne ning kui kindlalt kõneleja ennast tundis. Jah et kas oli ka hirmus? Mitmed üliõpilased silmnähtavalt värisesid enne teiste ette minemist…
Enim levinud nõuanne… pole parim
Kui sind pandaks sellisesse olukorda, mida sa teeksid, kuidas sa oma hirmuga hakkama saaksid? Brooks küsis 300 tavalise tööinimese käest, mida nad soovitavad ja neist rõhuv enamik soovitas: “Püüa lõdvestuda ja maha rahuneda.” See on muide ka professionaalide poolt enim antud soovitus avaliku esinemise või muu sarnase väljakutse eel. Ent, see pole kaugeltki parim nõuanne.
Kolm maagilist sõna
Brooks palus enne esinemist inimestel korduvalt endale öelda kolm sõna: “ma olen rahulik” või “ma olen põnevil”. Kes kumba ütles, oli juhuslik valik. Ning tuli välja, et see üks sõna – rahulik või põnevil – oli see, mis mõjutas enim ettekande keskmist kvaliteeti. Kui üliõpilased kinnitasid endale, et nad on põnevil, siis tegid nad “rahulikest” ettekande tegijatest 17% veenvama kõne ning esitasid seda 15% enam kindlalt. Pluss, nad tundsid ennast laval sedavõrd paremini, et nende kõned olid ka 29% võrra pikemad. Hirm oli konverteeritud põnevuseks. Muuseas, sama on proovitud ka mujal – näiteks matemaatikatestides olid 22% võrra edukamad need, kellele soovitati “proovi olla põnevil” versus need, kellele öeldi ”proovi jääda rahulikuks”.
Ärevuse tunnistamisest ei piisa
No muidugi hakkasid eksperimendi tegijad ikka kahtlema, kas tõesti hirmu muundamine põnevuseks on ikka see tegur, mis esinejat nii palju mõjutab. Äkki on parem lihtsalt tunnistada, et oled ärevil? Nii tegi Brooks järgmise eksperimendi, kus palus üliõpilastel teiste ees laulda. Ja Nintendo Wii hindas, kuidas laulja intonatsioon, hääle kõvadus, pikkus jne vastas laulule. Niisiis, üliõpilased jagati kolme gruppi ja läks laulmiseks.
Kontrollgrupp, kellele ei öeldud enne esinemist midagi, saavutasid täpsustaseme 69%. Päris hea. Need, kes olid enne laulmist tunnistanud, et nad on ärevil ja tunne, mis neid valdab, on ärevus, said pihta vaid 53% täpsusega. Selle asemel, et saada kergendust ärevuse tunnistamisest, see hoopis võimendas seda tunnet. Ning need, kes nimetasid enne esinemist peale tulevat tunnet põnevuseks, tegid keskmiselt 80%se tulemuse.
Lihtsam on tunnet asendada kui seda lõpetada
Miks see nii on? Ehk miks hirmu muundamine põnevuseks, stressi transformeerimine väljakutseks tõstab oluliselt inimese võimekust hakkama saada? Hirm on intensiivne tunne: su süda hakkab kiiremini lööma, vereringe kiireneb. Sellises olekus kihutab su keha 100 km/h ja inerts on suur. Selle hoo hetkega peatamine on võimatu. Ehk kasutades n.ö järsku stop-süsteemi muutume me kohmakaks, auto hakkab loperdama ning me võime ka – hoidku selle eest – teelt välja põrutada. Ning palju lihtsam on nn go-süsteem ehk ühe tunde asendamine teisega – kihutad endiselt sajaga, ent gaasi vajutad teise sama intensiivse tunde peale. Põnev on ju!
Niisiis, kui järgmine kord pead inimeste ette esinema minema, mida endale ütled? 🙂
