Mis oleks kui võtaks vastutuse kõige eest, mis sinuga elus juhtub? Jah, justnimelt, lugesid õigesti. Kõige eest. Mis sinuga juhtub.

Esimese hooga tahaks ehk hüüda: oot-oot, mis mõttes? Loomulikult, kui mina midagi tegin, siis vastutan. Kui olen lubanud tähtajaks asja valmis teha ja pole hakkama saanud, siis vastutan. Aga kuidas ma saan vastutada selle eest, kui mul on nõme ülemus? Või kui eemalt vaadates põnevana tundunud töö osutub igavaks pöidlate keerutamiseks? Või kui .. kenal päikeselisel sügispäeval hakkab ootamatult vihma sadama ja mul pole kummikuid ega vihmavarju kaasas?

Minu valik, minu vastutus

Ehk lihtsam (NB! mitte lihtne) on vastutada nende asjade eest, mis sõltuvad otse minust endast. Ma olen ise teinud valiku ja pean nüüd tagajärgedega arvestama. Ent kuidas on siis vastutusega asjade, nähtuste puhul, mille initsieerimisel puudub minul igasugune roll? Kus asjad on pannud liikuma teised inimesed või loodus või tundmatu mis või kes? Miks peaks mina vastutama?

Müstiline välispidine jõud

On päris erinevad mõtteviisid: kas me vastutame ainult selle eest, mida me ise oleme valinud teha. Või vastutame kõige eest, mis meie endiga juhtub. Erinevus on peamiselt selles, kas me näeme ennast n.ö subjekti või objektina. Viimase puhul me vastutame ainult iseenda tegemiste tagajärgede eest. Kui sedagi. Ja alati leiame põhjuseid kuskilt endast väljastpoolt, miks asjad päris oodatult välja ei tulnud. See on veidi nagu Eesti sportlaste intervjuud, milledest kaks-kolmandikku räägivad sellest, kuidas midagi teha ei saanud, kuna olid vigastused. Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati… Kuskil on ikka keegi, mingi müstiline välispidine jõud – olgu ta kehastunud vigastuseks, nõmedaks ülemuseks või igavaks tööks, kes nurjab meie plaanid anda endast parim.

Valik on alati

Kui aga näeme ennast subjektina, siis on meil alati mingisugune valik. Ja kui me valime, siis ka vastutame – ja see muudab kõik. Ülemus on niru? Hmm, teda muuta ei saa, kuid tema talumine või mittetalumine on valiku küsimus. Töö on igav? Maailmas, Eestis, on palju põnevat tööd, tuleb ainult üles leida. Ilm on niru – 9 kuud on ootust ja 3 kuud kirumist (täna kuulsin seda ütelust – jube hea! :-)) ? Koli mujale või harju kehva suusailmaga ära (ja osta õiged riided).

Meie tulevik, heaolu, õnn ei sõltu tõepoolest kellestki teisest, vaid ikka iseendast. Küll alati ei saa kõiki sündmusi ise initsieerida, ette näha ja palju asju tõepoolest lihtsalt juhtubki – juhusel on kaalukas roll nii heade kui halbade üllatuste tekkimisel (viimasel juhul on nende nimi “probleem”). Ent kui ka nende eest vastutus võtta, näiteks teadvustades, et ükskõik millise sündmuse puhul on sündmustesse suhtumine alati meie enda valida, siis oleme astunud suure sammu enesekindlama, endaga hästi hakkama saava inimese poole.

Esimene samm

Kuidas sellest aru saada, kas sa oled sinna poole teel? Esimesse vahefinishisse oled jõudnud siis, kui enam pole isu poliitikuid ja naabreid arvustada, ülemust ja kolleegi taga rääkida, Eesti ilma kiruda ja rääkida igal võimalusel õpetlikul moel sellest, kuidas keegi teine oma elu peaks korraldama. See ei peaks ju kuigivõrd keeruline ülesanne olema.