Kuidas negatiivsete mõtete türanniast välja murda

Raimo Ülavere sportlase coaching 1 kommentaar

Ma ei tohi nii mõelda! Ma pean mõtlema positiivselt!

Negatiivsete mõtetega hakkama saamisest, nendest lahti saamisest või vähemasti vältimisest on kaasaajal saanud midagi kultuse taolist. Meile sisendatakse, et negatiivsed mõtted on kahjulikud, hoiavad meid tagasi ja me oleme valmis tegema mida iganes, et neist lahti saada. Sest kõik ju ütlevad – ja FBs ja Instas ka kirjutavad – kuidas mõelda tuleb ikka positiivselt! Ja kes nii ei mõtle, sellel on midagi viga…

Päriselt meie pea muidugi negatiivsetest mõtetest nii lihtsalt lahti ei saa. “Ära mõtle negatiivselt!” on küll tore soovitus, ent sama kasutu kui soovitus ignoreerida sinu ees seisvat terve tonni kaaluvat biisonipulli. Ta on kohal, ta on siin ja sa pead midagi ette võtma. “Mine ära!” karjumine ja kätega vehkimine kindlustab vaid selle, et ta üha suurema huviga sind põrnitseb ja rünnakuks valmistudes jalaga maad kraabib.

Allpool on ehk mõned mõtted, mis mul on tippsportlastega negatiivsetest mõtetest ja nende mõjust rääkides tekkinud. Ehk kontekst on inimesed, kes peavad töötama pingelistes tingimustes, kus on vaja lühikese aja jooksul teha hulk vastutusrikkaid otsuseid ja/või kus tulemusega on seotud oluline ports teiste inimeste hinnangut.

Ebamugavustunde vältimine

Esimene asi, mida on ehk hea teadvustada, et negatiivseid mõtteid ei saa ära hoida, neid ei saa vältida. Maailmas on laias laastus levinud kahte tüüpi elufilosoofiat, mis näevad tagasilööke ja negatiivseid mõtteid üsna erineval moel. Esimene ja levinum viis on näha elu sihti kui püüdlust vabastada ennast negatiivsetest mõtetest ja tunnetest. Et elu oleks rahulik ja kerge, et poleks negatiivseid emotsioone.

Tegevusteks tõlkides tähendab see eelkõige ebamugavustunde vältimist või ebamugavast olukorrast kiiresti väljumist – kui ma kardan esineda, siis kinnitan endale “ma pole esineja” ja väldin iga esinemiskutset. Kui ma pelgan uusi inimesi, siis ma ei lähe üritusele, kus on palju võõraid inimesi. Kui ma kardan ämblikke, siis… Saad aru küll, teen mida iganes, et vältida potentsiaalset ebamugavustunnet. Ning on psühholoogiast tuntud fakt, et mida enam me midagi väldime, seda tundlikumaks me selle asja suhtes muutume. Kui aga ükskord me siiski satume selle “ämblikuga” kokku – ja see tõenäosus on pigem suur kui väike -, siis on ehmatus, kabuhirm ja karjed kindlustatud.

Negatiivsed mõtted on elu osa

Teine, nn pragmaatiline elufilosoofia ütleb, et kõiki tagasilööke, nagu ka negatiivseid mõtteid pole võimalik vältida, need on elu paratamatu osa. Sellist masinat, mudelit, mõttekonstruktsiooni pole olemas, mis töötaks nii, et “Negatiivne mõte, ära tule!” ja ta ei tulegi. Mõtted tulevad, sellega peab leppima. Suuresti meie enda varasemast eluteest ja kogemusest tingituna. Muidugi, mõtted ka lähevad. Ent küsimus pole mõtete puhul “kas?”, vaid “millal?”. Suur ja hoopis olulisem küsimus on aga – mida me selle negatiivse mõtte tagajärjel teeme, mida me ette võtame?

Mõistlikum, elutervem ja ka elujaatavam tundub mulle elufilosoofia nr 2 (ehkki inimestele tundub loomupärane olevat pigem kalduvus uskuda ja elada nr 1-e järgi, vähemasti tundub see kahtlemata ahvatlevam ja “lihtsam”). Kui on soov tunda ennast ebamugavusolukorras mugavalt, kui on ikkagi soov teha hea esinemine hoolimata hirmust, kohtuda võõraste inimestega hoolimata ebamugavustundest, teha hea võistlus olenemata takistavatest mõtetest, siis saab teha alustuseks paar lihtsat asja.

Mõtete uus jaotus

Esiteks. Muuta vaatenurka oma mõtetele hinnangu andmisel. Kas mõte on negatiivne või positiivne – hinnangu anname me mõttele ise ja see sõltub suuresti meie minevikust, uskumustest. Et aga need on pärit minevikust ja selle hinnangu annab suuresti meie emotsionaalne keskus, kes pole kuigivõrd adekvaatne, siis ei pruugi selline jaotus olukorda üldse sobida. Lühidalt, soovitan lõpetada mõtete jagamise negatiivseteks ja positiivseteks. Vaid jagada neid selle järgi, kas nad aitavad meil liikuda millegi meie jaoks tähtsa poole või siis hoopis takistavad. Ja selle hinnangu ja jagamise teeme ehk rohkem mõistusega.

Teha teadlik valik tegevuseks

Teiseks. Kui mõte aitab kaasa, on hästi. Kui aga kaasa ei aita, kui ta takistab või juhib olulise rajalt kõrvale, siis on ehk hea seda teadvustada ning mitte kaasa minna nn automaatse reaktsiooniga – reaktsiooniga näiteks: kui pakutakse esinemist, siis ütlen kohe “ei!” Või kui tuleb mõte, et ma vist ikka ei suuda, siis öelda kõigile valjult: ma ei jaksa! täna pole minu päev! ja siis kohe alla anda.

Automaatse reaktsiooni asemel teha… paus. Ja siis teha teadlik valik: mis on see tegevus, mis mind praegu viib minu jaoks olulise ja tähtsa poole? Enne “ei” ütlemist võtan aega mõtlemiseks. Enne alla andmist pingutan järgmise vaheajapunktini. Teen esinemisplaani. Vaatan kaugelt ämblikku. Misiganes tegevus. Ja siis ka teen seda. Olenemata sellest, mida ma hetk tagasi mõtlesin.

Sest mõtted küll võivad, aga ei pruugi defineerida seda, mida me päriselt teeme. Mõtteid saame natukene valida, ent 100% meie kontrolli all on ainult tegevused.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 1

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga