Miks on nii, et nii mõnigi treeningute maailmameister ei suuda võistlustel oma head vormi tulemuseks vormida? Vastus on sageli ehk vastupidine intuitiivsele arvamusele – me lihtsalt kipume võistlustel pingutama liiga palju.

See on üsna üldlevinud müüt: selleks, et saada parem tulemus, tuleb keskenduda eesmärgile ja pingutada rohkem. Tulemuseks kipub aga olema halvemal juhul läbipõlemine, paremal juhul “oma keskmise taseme” ära tegemine. Oodatud erakordne eneseületus, sähvatus, jääb tulemata. Ja sageli on see võistlus kaotatud juba enne stardipauku. Kuidas siis?

Sportlane võib enne võistlust lasta endale jalga suures plaanis kahel moel (eriti kindel on kehvapoolne tulemus siis, siis kui teha mõlemat). Esiteks, keskendudes tulemusele, tulemuseesmärgile. Ja teiseks, üritades hambad ristis anda endast need kuulsad 110%. Selgitan.

Keskendumine tulemusele

“Nii, mis su eesmärk siis on?” küsivad ajakirjanikud iga kord enne suuremat võistlust sportlastelt. Mõni ütleb välja, mõni peab paremaks jätta see enda teada. Ent on päris selge, et mingisuguse tulemussihiga läheb võistlustele iga sportlane. See on loomulik ja vajalik. Probleemid algavad aga siis, kui sellest tulemuseesmärgist saab kindel eesmärk, see, millele sportlane iga hinna eest ka võistlustel üritab keskenduda. Mis siis sportlase peas ja seejärel koheselt ka kehas tõenäoliselt juhtub?

Hirm kaotada muudab eesmärgi olemust

Inimese pea töötab sellisel kummalisel kombel, et kui oleme endale püstitanud raudkindla tulemuseesmärgi – olgu selleks koht võistlustel, kellestki parem olemine vms – siis kipub selle eesmärgi olemus moonduma. Nimelt, meile kõigile on sisse kodeeritud hirm. Täpsemalt, hirm kaotada. Ja uuringute järgi on inimesel hirm kaotada umbes 2 korda tugevam kui tahe võita. Ning mis juhtub siis tulemuseesmärgiga? Ehkki justkui positiivse sihina mõeldud eesmärk muundub meie peades hirmuks kaotada – ehk me hakkame pingutama mitte selle nimel, et võita eesmärgiks seatud koht, vaid selle nimel, et seda mitte kaotada. See on aga juba väga teistmoodi tegevus, kui oma n.ö tsoonis oma parima panuse tegemine.

Pea töö kiireneb, keha töö aeglustub

Hirm kaotada sunnib meid pidevalt kalkuleerima, teadvustama, kuidas meil läheb. Mitmes ma olen? Kaugel teised on? Ja tõsisem häda saabub siis, kui hakkavad tulema küsimused stiilis: kaugel lõpp on? Kas ma jaksan ikka lõpuni? Kui mitte, siis kuidas ma seda häbi nüüd üle elan? Ja nad tulevad koos kinnitustega: sa ei tohi nüüd eksida, vaata et sa ei kuku jne. Ühesõnaga, hirm kaotuse ees sunnib pead ja keha n.ö automaatsest tsoonist välja. Tulemuseks terve suur hulk veidi segaseid, hüplikke “ahviaju” mõtteid-kahtlusi (sh paranoilisi, katastroofmõtlemisele kalduvaid) ning selgelt aeglustuvad/vähenevad ka keha liigutused või nende võimsus. Sest see hirmu toitev ahviaju kipub otsima ikka märke sellest, kuidas keha ei jaksa ning see kõik võtab energiat.

“Pane täiega” on kehv nõuanne

Teine viis oma head võistlust või ka olulist treeningut ära rikkuda on “panna täiega”. Tead küll seda soovitust – anna endast 110%. Nojah, kõigepealt, 110% anda on matemaatiliselt võimatu ehk päriselt pole võimalik ikka rohkem anda, kui tegelikult olemas on. Ent olulisem matemaatilisest tähenärimisest on ehk see, et oma parimaid tulemusi ei tehta teadlikult hambad ristis pingutamisele keskendudes. Lihtsal põhjusel. Sest vaid pingutamisele keskendumine teeb nii pea kui keha kangeks, lihastest kaob lõtvus ning peas jookseb piltlikult öeldes juhe kokku. Spordipsühholoogias kasutatakse mõnikord selle kohta väljendit “lämbumine”.

Tore on, ent millele siis tulemuseesmärgi asemel keskenduda ja kuidas siis pingutada (sest pingutama ikka peab ju)?

Tulemusesmärgi asemele tegevuseesmärk

Tulemuseesmärki võib kuskil kuklas tiksumas hoida, ent võistlusele keskendudes on mõistlik võtta fookusesse tegevuseesmärk ja plaan. Ehk lihtsamalt – mis on see võtmetegevus, mis sportlase oma parima panuse tegemiseni viib? See võib olla “pikk ja tugeva küünarnukiga” tõmme ujumises, “ühtlane tugev kerimine” rattas, “paraja tihedusega samm” maratoni jooksus jne. Võtmetegevus varieerub vastavalt sportlasele, alale ja ka võistlusele. Ja teiseks muidugi plaan – piltlikult öeldes teha enne võistlust see tükkideks ja igale tükile oma siht/tegevus. Seda saab teha nii maratoni kui 100 meetri jooksu, nii kettaheite kui golfi puhul. Tegevuseesmärk ja plaan aitavad keskenduda nendele tegevustele, mis on just sel hetkel sportlase kontrolli all. Ning need tegevused annavad motivatsiooni ja tunde, et ma suudan!

Plaanides teha 90%ga saavutad ehk rohkem

Ja pingutamine? Hiljuti tegi üks sportlane, kellel aitan mentaalset valmisolekut treenida, oma parima sõidu, kui võttis enne sõitu eesmärgiks sõita etapp läbi 90%se võimekusega. Ehk eesmärk oli mitte sõita koha peale ja andes endast 110%, mille tagajärg oleks tõenäoliselt kangestumine, lämbumine või kassi-hiire mängus oma parima võimekuse tagasihoidmine. Viimast saavad teha ehk vaid need, kes on teistest peajagu üle. Eesmärk oli aga võtta piisavalt “lõdvalt”, hoida ennast pidevalt n.ö punase tsooni piiri peal ja teha sellegipoolest korralik pingutus. Ja vägev tulemus tuli selle tagajärjel ise, päris pingutus rajal oli tõenäoliselt üle 90%se võimekuse.

Jaga:

Veel lugemist