Kui alla andmine hakkab harjumuseks muutuma

Raimo Ülavere sportlase coaching Kommenteeri

“Oh see oli lihtsalt treeningvõistlus!” ja “Ma teen seda lihtsalt lõbu pärast” või “Ma tegelikult ei pidanudki seekord kõike välja panema”.

Neid ja nende sarnaseid lauseid oleme me kõik endale öelnud. Viimati rääkisin endale sellist juttu pühapäevasel Tartu jooksumaratonil ja vaadates distantsil käijaid – tõenäoliselt polnud ma üksi. Vähemal või enamatel kordadel oleme seda teinud kõik. Mida siis? Lõpetanud pingutamise enneagselt. Ehk… andnud alla. Ja ehkki aeg-ajalt seda tuleb ilmselt enamikel sportlastel ette, siis kiiva hakkavad asjad kiskuma siis, kui alla andmine hakkab harjumuseks muutuma.

Kuidas me alla anname

Kuidas see tavaliselt juhtub? Alustad hooga. Pingutad. Kõvasti. Siis hakkab aga ligi hiilima ebamugavustunne. Pea, täpsemalt, emotsioonidega tegelev ahviaju hakkab üha valjemini hüüdma, et nii sa lõpuni ei jaksa (mis ei ole reeglina faktidele tuginev hinnang). Ning piltlikult öeldes viskad rätiku areenile. Ilmselt ei jää kohe seisma, annad esimese hooga tempos vaid nõksu järgi, siis lased eesmineja ära… Siis lased edasi ratturite keeles öeldes tirri, ehkki sul on sees veel tublisti enam alles. Kuni mingil hetkel tuleb lihtsalt suur isu üldse seisma jääda – sest tulemust niikuinii ei tule, mida ma siin punnin…

Massiivne laadung infot

Miks see alla andmine juhtub? Peatumise isu põhjused on törts keerulisemad, kui igatsorti seda ravivad levinud meemid seda aimata lasevad. Selle taga on suur hulk “mis oleks, kui” ja võib-olla” tüüpi argumente, massiivne laadung infot musklitest, keha keemiast, emotsioonidest. Seega, valik tempos järgi anda, seisma jääda pole põhjustatud ühest kindlast asjast. Ent valiku n.ö mehhanism on sellegipoolest teada. Lihtsustatult on see järgmine.

Miks me lõpetame pingutamise?

Aju üks ülesandeid on proovida hoida meelerahu. Et asjad oleks selged ja klaarid, lühidalt, parafraseerides tuntud poereklaami, “üks mure vähem” põhimõte. Ja siis kui pähe trügib korraga kaks üksteisele vastukäivat mõtet – ma pean edasi minema, aga ma ei taha seda teha – ehmub aju täiega ning teda tabab nähtus, mida psühholoogid kutsuvad kognitiivne dissonants. Tavaliselt võtab see nähtus kuju “ma tean, et see pole mulle kasulik, ent see meeldib mulle” või siis “ma tean, et see on mulle kasulik, ent see ei meeldi mulle”. Ning aju proovib sellele dilemmale leida lahendust, tehes valiku selle kasuks, mida on “lihtsam” enda jaoks seletada. Seda peamiselt kahel moel:

1. Lisades uue uskumuse, idee, mis kinnitaks valikut (nt liiga palav on, ma ei tunne ennast hästi vms)

2. Vähendades valiku tähtsust (nt see on tegelikult treeningvõistlus, ma ei tahtnudki siin võita või tulemust teha vms)

Mõlemad on tegelikult vähemal või enamal määral enesepettus.

Vaid väike osa “päris” põhjusi lõpetamiseks

Jah, on olemas mõned reaalsed, n.ö päris põhjused pingutamise lõpetamiseks. Näiteks täiendava vigastuse vältimine jne. Ent suurem osa pingutamise lõpetamistest on tegelikult nn shit-quit ehk midagi, mis on saanud alguse suuresti peast. Kus aju ratsionaliseerib pärast küll, et kuidas “tegelikult ei tahtnudki võita” jne, ent kuskil sisimas tunneme ja teame ikka, et tegelikult me ikka vähemal või enamal määral andsime alla.

Kuidas pingutada lõpuni?

Kuidas siis alla andmist vältida ehk kuidas pingutada lõpuni? Muidugi, elementaarne on, et võistluse üks eesmärke, millele keskenduda ja mida visuliseerida, oleks sel juhul “pingutan lõpuni”. Allpool aga veel mõned lisavõimalused, raamatu “The Brave Athlete” autorite abiga:

Tee alla andmiste audit

1. Kuidas alla andmine toimus: meenuta kolme näidet, kus sa lõpetasid pingutamise enneaegselt. Leia näited, mis olid tähtsad, emotsionaalselt ja/või sisuliselt.

2. Hinda ebamugavustunnet: hinda skaalal 1-5ni oma ebamugavustunnet, nii füüsilist (pulss, hingamine, musklites valu jne) kui mentaalset (viha, frustratsioon, igavus, kohanemine füüsilise ebamugavusega, lihtsalt “pole valmis” jne).

3. Ametlik põhjendus: pane kirja see, mida sa “ametliku põhjendusena” ütleksid. Ole aus (sa ei pea seda ju päriselt inimestele ütlema :-))

4. Minu tumedad mõtted: ehk nüüd need asjad, mida sa alla andmisest tegelikult mõtled ehk need asjad, mida sa teistega jagada parema meelega ei tahaks.

5. Hinda pingutuse lõpetamise legitiimsust: pane number skaalal 0-10ni, kus 0 on “absloluutselt õigustatud lõpetamine” (nt et ära hoida vigastust”) ja 10 on “kindel alla andmine”.

Kui auditi tulemusel selgub, et suur osa pingutamise lõpetamistest on eelkõige mentaalse valmisoleku teema, loe edasi. Kui teema on pigem füüsilises valmisolekus, siis… mine trenni 🙂 PS Kui soovid, lae konkreetne tööleht auditi tegemiseks alla siit

Suuna ja motiveeri aju

Enne võistlust lase ajul, kui võimalik, siis korduvalt, kogeda dopamiinilaksu. Ehk tekitada naudinguootuse tunne. Näiteks lugedes inspireerivaid lugusid või vaadates ägedaid videosid youtube’st, just sellest tegevusest, mida tegema hakkad.

Tee oma peaga leping

Ehk lepi kokku tingimused, millal võib alla anda. Ja teha seda täitsa süüvabalt. Ent seal on oma “trikk”, lepingu võib teha ka tingimustel, mis soodustavad pigem jätkamist. Näiteks: “ma ei anna kunagi alla mäkke minnes” Ehk nii lükkad otsustamise edasi kergemasse kohta… kus samas katkestamise tunne ehk nii tungiv polegi. PS Ettevaatust selle indulgentsikaardiga – selle kasutamine võib mõnede inimeste puhul saada reeegliks ja harjumuseks.

Leia endale “sõber”

Kes aitaks sul edasi minna. Asi, mis sel juhul lisavunki annab, on sotsiaalne toetus. Ehk tunne, et me kuulume kuhugi, et koos on lihtsam. Kehtib raskete trennide puhul. Ent kehtib mõnikord ka võistluse ajal (nagu ma ise just pühapäeval kogesin. Aitäh, Külli :-)).

Sportlase vaimse treeningu paketid

Kuidas toime tulla oma emotsioonide, uskumustega ja pöörata nad enda kasuks? Kuidas teadlikumalt treenida? Ja kuidas teha elu parim võistlus?

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga