Elu käib tagasilöögist tagasilöögini ehk eduka elu valem

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership, sportlase coaching Kommenteeri

Ehkki enamikel elu hetkedel tundub, et aeg töötab meie vastu, siis mõnikord – kahetsusväärselt harva küll – tundub, et ta on siiski meiega samal pool rindejoont. Näiteks siis, kui sinu juurde jõuab just õige raamat õigel ajal.

Nii juhtus minuga umbes aasta tagasi. Mul sai eelmisel aastal täis 10 aastat koolitaja ja coachina ning alguses alateadlikult ja hiljem juba päris teadlikult olin juba mõni aeg enne seda hakanud endalt küsima: kuidas edasi? Kas ma võiksin, õigemini peaksin tegema midagi muud, midagi veel lisaks? Nii tegingi kuskil eelmise aasta kevad-suvel teadliku valiku – ma olen lisaks juhtide ja meeskondade coachile ka vaimse tugevuse treener sportlastele. Ning kummalisel moel pani sellele valikule n.ö templi peale just raamat, mis ei rääkinud üldse spordist ega spordipsühholoogiast. See raamat oli maailma ühe tuntuima investeerimispanga looja Ray Dalio “Principles” (muuseas, ilmub detsembris Äripäeva kirjastuselt ka eesti keeles).

Ülivõrretes viidatud põhimõtted

Muidugi, Dalio raamat räägib ettevõtlusega alustamise vaevadest, investeerimisest, pangandusest, finantskrahhidest ja hiigelkasumitest ning -kahjumitest. Seiklus, mis on põnev – eriti kui veel jutt on muuhulgas ka üleilmsetest sündmustest, mis siin meidki on puudutanud. Ent raamatu kaalukam ja ehk ka väärtuslikum osa on Dalio põhimõtted, nii elus kui töös. Põhimõtted, mida on palju ja millest juhtimisraamatutes kirjutatakse ülivõrretes. Ja mida on tõepoolest olenemata tööst, ametipositisoonist kasulik ja hea lugeda, seedida, nõustuda või vastu vaielda. Ent minu jaoks ehk sügavaim mõjuga – just loo alguses viidatud kontekstis – oli hoopis Dalio elufilosoofia (kui seda nüüd nii kutsuda), mis puudutab inimese arengut.

Tagasilöögid ja valu tähendab arengut

Proovides Dalio nägemust inimese arengust, evolutsioonist kokku võtta, näeb see välja ehk nii: elu peabki käima tagasilöögist tagasilöögini ja kui pole valus, siis pole ka arengut. Kõlab päris koledalt ja õigupoolest sellist elu nagu küll ei tahaks, eks. Ent Dalio jutus on iva, vähemasti minu jaoks, mis tegi ta väärtuslikuks just sel hetkel, kui ma seda vajasin. Püüan lahti seletada.

Edukus sõltub tagalöökidele reageerimisest

Kõigepealt – elu käib tagasilöögist tagasilöögini. Ning elu kvaliteedi, edukuse määrab ära see, kuidas me nendest tagasilöökidest õpime ja kuidas jälle püsti tõuseme ja edasi läheme. Dalio kirjelduse järgi näeb hea ja edukas elu välja nii:

Seame endale julged, ambitsioonikad eesmärgid. Ja päris tõenäoliselt me neid kõiki loodetud kujul ei saavuta. Ja isegi kui saavutame, siis aja jooksul nende väärtus kahaneb ning me satume langusesse (jääme arengus seisma jne). Ehk ühel või teisel moel tuleb meile vastu tagasilöök – asjad ei kulge edasi oodatud moel.

Järgneb õppimine, uuesti püsti tõusmine, uute teemade, arengute laualevõtt. Ning veel ambitsioonikamate sihtide seadmine. Nii kuni järgmise tagasilöögini… Ent siis on see juba kõrgemal tasemel. Ning see lastejoonistustel korstnast tulevat suitsu meenutav languste ja tõusudega meenutav joon ongi elu. Ja seejuures edukas elu. Veel enam – kui sellist kukkumiste-tõusude jada pole, siis ei liigu ka inimene potentsiaali ehk võimekuse täiega ära kasutamise poole ja kõige tõenäosem on hoopis suund alla. Muuseas, sirget ülespoole liikuvat joont, ilma kukkumisteta, Dalio väitel pole olemas.

Ainus tee edasi on koos valuga

Kui see esimene mõte on ehk isegi täitsa mõistetav ja lihtsalt omaksvõetav, siis veidi keerulisem on tema elufilosoofia teise põhimõttega. Dalio väidab: ilma valuta pole arengut. Ainus tee edasi käib koos valuga – olgu selle nimeks eufemismina ebamugavus, ebameeldivus või ka füüsiline valu. Ehk lihtsamalt: see, mis meid järgmisele tasemele viib, ongi valu ja väljakutsetega toime tulemine. Ja kui sa tagasilööke ei koge, siis sa ei kompa oma piire, vaid pigem jalutad oma mugavustsoonis. Ja kui sa oma piire ei kompa, siis sa ka ei maksimeeri oma potentsiaali, oma võimekust. Muidugi, edasi viivad ka võidud, edusammud, ent ilma tagasilöökideta, ilma valuta on pea võimatu päris tippu jõuda. Seega kõlab Dalio soovitus: ära väldi valu, vaid pigem otsi seda. Sest siis sa tead, et toimub areng.

Sund uusi asju teha

Kuidas see kõik oli seotud minuga? Kui ma tahan olla hea coach, siis peavad ka mu teod peegeldama minu sõnu. Ehk areng, potentsiaali maksimeerimine ei saa olla ainult tore jutt, mida juhtidele, meeskondadele ja sportlastele rääkida ja blogijuttudes promoda. Seda peab ka reaalselt tegema, võtma ette uusi asju, sundima ennast arenema – nii inimesena kui tööalaselt kui minu puhul ka otseselt sportlikus mõttes. Isegi kui see tundub veidi hirmus, ebamugav, tead küll – “ma pole seda ju varem teinud” moodi asi. Ja isegi kui see kõik ei tule alati välja nii nagu tahaks, kui tulevad tagasilöögid – ja on päris kindel, et need tulevad – ning olemine on kehva, siis aitab seesama Dalio korstnasuitsu joonistus mul meenutada – see käib asja juurde. Sest ainult see võimaldab tõusta jälle uuele, kõrgemale tasemele.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga