Kui sa sisestad Amazoni otsingusõna leadership ehk eesti keeles eestvedamine, saad üle 40 000 tuhande raamatu vastuse. Millest 99,9% räägivad sellest, milline üks hea liider välja näeb.
Isiksuse omadused – alates siirusest, müstilisest karismast kuni võimeni tunnistada oma vigu. Oskused – alates kommunikatsioonist, visioonist ja selle müümisest kuni otsuste tegemiseni. Ja muidugi – sageli satub ideaalse liidri mudelisse ka oskus ja võime asju reaalselt ära teha. Üks mudel järgneb teisele ning igaühel tundub justkui õigus olevat. Ent olles neid mudeleid aastate jooksul näinud ja proovinud neid sobitada päriseluga, siis tundub, et neil kõigil on üks oluline puudus.
Mudelite eeldus on vale
Täpsemalt, probleem saab alguse vigasest eeldusest: ehkki raamatutes, koolitusel ja artiklites on eestvedamine reeglina mingi konkreetne oskuste-omaduste-nähtuste-tegevuste kombinatsioon – lähtuvalt iga koolitaja või autori oma maailmapildist – siis päriselus pole eestvedamine kunagi üks konkreetne asi, konkreetne pakett, kompetentsimudel, mille vastu on ennast siis võimalik võrrelda. Veel vähem on võimalik vastu seda mudelit adekvaatselt hinnata, kas ma ikka olen liider või mitte. Liidrid on ebatäiuslikud, nad ei kipu mahtuma ühte konkreetsesse mudelisse. Ei usu? Proovime siis, veidi ka raamatu “Nine Lies about work” abiga.
Päriselu versus mudel
- Liidrid inspireerivad ja visioneerivad? Warren Buffeti peamine tegevus on istuda kontoris, limpsida kokakoolat ja valida aktsiaid.
- Liider loob ja müüb võidukaid strateegiaid? Winston Churchill pagendati 1920-30ndatel valitsusest oma hukatuslike (sõna otseses mõttes oli mõne tema strateegia tagajärjeks tuhandete sõdurit surm) ideede ja tegevuste tõttu.
- Liider on suurepärane kommunikeerija ja täideviija? Inglise Teise Maailmasõja aegne kuningas George IV, keda rahva seas peeti üheks vastupanu sümboliks, kogeles ja tal polnud reaalset võimu ühgi suure otsuse tegemiseks.
- Liider on eetiline? Steve Jobs vahetas iga 6 kuu tagant autot, et mitte panna sellele numbrimärki, vältides nii parkimistrahve.
- Liider on hoolib inimestest? Kuulus sõjaaegne kindral George Patton ründas ägdushoos oma sõdureid füüsiliselt.
- Liider on autentne ja siiras? President John F. Kennedy varjas kiivalt ja hoolega oma haigusi ja abieluväliseid seiklusi naistega.
Seda nimekirja võiks jätkata pikalt. Ja mitte ainult maailma liidrite kontekstis, ka meil Eestis on liidrite seas nii Kennedy, Churchilli kui Jobsi analooge. Kodurahu huvides, ja see pole ka selle artikli eesmärk, jätan nimed välja toomata, ent igaüks võib ise silme eest läbi lasta meie poliitilise, kultuuri ja äreeliidi. Liidritel, nagu meil kõigil, on oma “armastusväärsed nõrkused”, kui eufemismi kasutada.
Kuidas liidrit ära tunda
Kas eestevdamine ongi siis mingi amorfne 
nähtus, mida me tegelikult täpselt kirjeldada ei oska, mida ometi kõik justkui ihaldavad, ent millest rääkimise kasutegur on võrdne sooja õhu välja puhumisega? Mitte päris. Ehkki eestvedamine pole konkreetne ja lõplikult määratletud asi – oskuste-omaduste-tegevuste komplekt – siis päriselus on liidreid võimalik siiski üsna lihtsalt ära tunda. Kuidas siis?
Eestvedaja, liidri tunneb ära ühe nähtuse järgi: kas tal on järgijaid? Ehk teisisõnu – hea ja tulemuslik juhtimine võib välja näha väga mitut moodi ja kõige enam mõjutab juhtimise edukust konkreetne olukord, edulood on tavaliselt ikka tagantjärele tarkus. Juhtida võib autoritaarselt, juhtida võib demokraatlikult, juhtida võib piitsaga vehkides, juhtida võib ka coachivalt jne. Milline on tulemuslikuim viis, sõltub vajadusest, ajast, keskkonnast, meeskonna kultuurist, juhi enda tugevustest jne. Ent liidrit on võimalik ära tunda ikka vaid ühte moodi – kas tal on järgijaid?
Inimeste valik
Ehkki see küsimus tundub kuidagi…liiga lihtsakoeline, on sellel siiski päris sügav mõju. Kõikide liidri mudelite kirjeldustes on reeglina kuidagi välja jäänud see kõige olulisem – järgijad ja nende tunded, mõtted, hirmud, rõõmud, vajadused. Ehk liidriks teevad juhi ikka inimesed, mitte juht ise. Läbi selle, et nad valivad juhti järgida või siis mitte. See ei räägi suurt midagi juhi stiili, tema oskuste, kompetentside kohta. Ent see on otsekui lakmustest juhile – ilma järgijateta pole liidrit, ükskõik kui kompetentne ja võimekas on juht.
Juhtide asemel võiks küsida inimestelt
Seega, tahtes arendada liidreid, peaksime ehk pöörama pea esimese hooga juhtide pealt hoopis inimeste poole. Ja küsima ning uurima, mis on see, miks nad ühele inimesele järgnevad, teisele aga mitte. Miks nad on nõus heal meelel ühe juhiga koos töötades tegema 12 tunnised hoogtöö päevi, isegi kui see olnud napp 3 sõnaline käsk “Tee see ära”, ja teise puhul ärrituvad ainuüksi selle peale, kui näevad ülemuse e-kirja oma postkastis? Miks nad ühe juhiga tunnevad, et nad saavad teha tööl päevast päeva oma parimat, kui teise puhul ootavad kannatlikult, millal juht minema “edutatakse”?
Liidriks teevad inimesed konkreetses olukorras
Ehk lühidalt veelkord: liidriks teevad või ei tee juhti inimesed. Ja mitte inimesed üldises mõttes, vaid ikka konkreetselt need inimesed, kes on selles meeskonnas, sellel ajal, selles olukorras (ja see kõik – inimesed, kultuur, olukord võib olla väga-väga erinev). Unusta kompetentsimudelid ja ka tühjad internetimeemid stiilis: “Ole liider, mitte boss!” Niisiis, kui tahad teada, kas sa oled liider: Kas sul on järgjaid? Ja kui tahad paremaks saada, siis küsi, konkreetselt ja tegevustele viidates: miks nad sulle järgi tulevad? Või siis mis takistab neid järgi tulemast?
