Kuidas säilitada koondades terve mõistus?

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership 2 kommentaari

Hea sõber rääkis loo. Ta koondas inimese, kes veekalkvel silmadega temalt küsis: eelmisel nädalal koondati minu kaasa, sel nädalal mina. Miks? Veel kaks nädalat tagasi oli peres kõik korras, nüüd aga… Arusaadavalt on siin löögi all inimene, kes koondati. Ent korraks võiks mõelda ka sellele, mida tunneb juht, kes peab tegema inimeste seast valiku, koondama ning seejärel alles jäänutega edasi töötama. Sest nagu ühes postituses kirjutasin – keskenduma peab nendele, kes alles jäävad.

Muserdunud ja masendunud juhist pole kasu kellelegi, kõige vähem juhile endale. Ent teisalt on koondamisel tegu inimeste eludega, soovitus – ära võta südamesse ja isiklikult – kõlab kuidagi groteskselt ning väheusutavalt. Südamesse lähevad sellised üleelamised niikuinii. Kuidas siis ikkagi säilitada terve mõistus, et kasvatada allesjäänute seas lootust ning kahandada ärevust ja pessimismi? Et iga inimene on erinev, siis pole vist olemas mingit konkreetset “retsepti”. Ent mõned mõtted sellegipoolest.

Koondamine on millekski vajalik. Kulude kokkuhoid ise ei saa olla eesmärk, ehkki mõnikord kipub selline mulje vägisi tekkima. Eesmärk saab olla, paradoksaalselt, inimestele töö säilitamine. Eesmärk saab olla alles jäävatele sissetuleku tagamine, jne. Misiganes, mis on seotud alles jäävate inimestega. Ning see on ka põhjendus, mida inimestele ja ennekõike iseendale tuleb koondamisel “ära müüa”. Kulude kokkuhoid on vahend, mitte eesmärk omaette. 

Miks see on oluline? Mis tunne on koondada inimest seepärast, et lihtsalt keegi käskis kokku hoida? Siis tunned sa juhina ennast tööriistana mingis suurte meeste mängus, oled tubli sõdur, kes kindralite eest käsi määrima on saadetud. Ning see pole kindlasti tunne, mis soodustaks meelerahu. Pigem tekitab kuskil pealmiste tundekihtide all küsimuse – miks mina pean see paha olema?

Otsi endale liitlasi, mõttekaaslasi. Kõlab nagu üleskutse mõnele anonüümsete alkohoolikute kokkusaamisele, ent – seda ta just ongi. Sinusuguseid on veel ja mitte vähe. Selliste kokkusaamiste mõte on ju lihtne – ammutada enesekindlust. Seega, tead mõnda sõpra, kes on samas olukorras? Mõnda head juhiametis tuttavat, keda pole ammu näinud? Sööks lõunat, või kuidas?

Kindlasti on, eriti keerulistel aegadel, hea omada sõpru, kellega perekondlikult ja ka muidu lävida. Ent olen avastanud, et keerulistel aegadel (ja miks mitte ka headel aegadel) on hirmus hea aeg-ajalt kohtuda ja rääkida sõbraga, kellega sa tavaliselt suhtled harvemini, kes ei kuulu sinu lähemasse pere- ja töötutvuskonda. Teemad on teised, kui igapäevased rahmeldamised, tagasi ja edasivaated on pikema ajahorisondiga. Oma tegemiste ümbersõnastamine, ümberrääkimine ning sõbralt peegelduvate enesekindluse tükikeste söömine annab tubli postiivse laengu pikaks ajaks.  

Kõlab jällegi paradoksaalselt, ent  – lühenda oma tööpäevi. Sea eesmärgiks olla kodus iga päev näiteks kell 17. Või kell 18. Miks? Kaks põhjust. Esiteks, sul jääb lihtsalt rohkem aega tööst väljatulekuks. Ja teiseks, tekitades endale sellise konkreetse kellaaja rutiini, lood sa endale otsekui psühholoogilise “uks kinni” efekti. Konkreetsel kellaajal on sinu töö läbi, kõik, mis toimus tööl, jääb tööaega. Edasi on sinu enda aeg. Kuidas seda teha? Hmm, kui sa ei suuda tavaliselt oma tööpäeva ära mahutada 8 tunni sisse, siis võib olla on sul tõsine probleem oma töös prioriteetide seadmises ja planeerimises.

Ja loomulikult, võib-olla isegi kõige olulisem. Leia aega endale, päevas 1-2 tundi. Psühholoogide sõnul on iseendaga olemine eriti oluline meeste puhul, ent mulle tundub, et sama kehtib ka naiste puhul. Mine trenni, loe midagi, vaata üksi filmi, kirjuta. Midaiganes – oluline on, et teeksid seda üksi, et sul poleks sotsiaalset kohustust kellegiga suhelda. Ei koondamiste ega ka muudel teemadel. 

Ja lõpeks. See ei ole sinu süü. Finantskriis, majanduskriis, surutis, koondamine jne. Mitte ükski neist asjust pole sinu süü. Täpsemalt – mulle tundub, et see polegi kellegi süü, välja arvatud see, et inimesed on käitunud täitsa tavapäraselt, nii nagu inimestelt ikka oodata võib.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 2

  1. Guy Kawasaki kirjutas koondaja kohta nii:

    Don’t ask for pity. Sometimes managers go to great lengths to show the person they’re laying off (or firing) how hard it is on them. This reminds me of the old definition of chutzpah: a boy murders his parents and then asks the court for leniency because he’s an orphan. The person who suffers is the one being terminated, not the manager. — The Art of the Layoff

    http://blog.guykawasaki.com/2006/07/the_art_of_the_.html

  2. Post
    Author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga