Kuidas minister Vaher endale kuuel moel jalga laseb

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership 2 kommentaari

“Mis kohaga nad mõtlevad?” oli esimene peast läbi vilksatanud mõte, kui lugesin uudist, kuidas PPA uue juhi kandidaat Priit Kama on esitatud põhjusel, kuna ta on “korrastaja”.

Tõsi, see “korrastaja” reklaamimine on vaid üks terves reas jahmatavate ja ebaprofessionaalsusest pungitavate vigade ahelas, mida Leif Kalevi juhitud auväärt komisjon ja minister Ken-Marti Vaher kogu protsessis on teinud.

PPA juhi otsimise-leidmise protsessi näidiseks võttes võib tuua välja terve rea möödalaskmisi – mõned neist ilmselt tahtmatud, ent mõnede taga paistavad ka kõrvad. Jätan praegu kõrvale selle farsiks pööranud sündmustejada mõju ühiskonnale ja avalikkusele ning keskendun juhile ja organisatsioonile. Niisiis, 6 asja, mis esimesena pähe tulid.

“Korrastaja” reklaamimine

See tekitab organisatsioonis olevates inimestes kahesuguseid mõtteid-tundeid. Esiteks kindlasti vaenulikkust ja trotsi – kellelegi meist ei meeldi mõte sellest, et tuleb keegi “tark” ja hakkab meid saneerima. Eestlased on Euroopa meistrid autoriteetide väheses austamises ja see trots ei jää vaka alla. Ning teiseks, “korrastaja” propageerimine paneb inimesi tundma, et nad ei kontrolli ega ka vastuta oma tööelu eest, et kontroll läheb kellegi teise kätte, et nemad on vaid väikesed mutrikesed. Paremat õpitud abituse tekitajat on raske leida…

Lae ette panemine

Konkursil kandideerisid praegused oma valdkonna tippjuhid, kes tahtsid, rõhutan, ise tahtsid võtta vastutust. Ja neile näidati kaunis selgelt ja üheselt koht kätte. See on ühene sõnum kõikidele PPA paegustele ja tulevastele töötajatele – te võite siin mingi tasemeni siblida ja sebida, ent lõppkokkuvõttes ütlevad hoopis teised inimesed, kui kaugele ja kõrgele te võite lennata. Ja lagi on tegelikult üsna madal…

Näiline avatus

Justnimelt näiline avatus. Korraldatakse konkurss, solgutatakse kandidaate testidega, vestlustega, pinge on üles kruvitud, inimesed on ennast avanud – nii komisjonile, organisatsioonile kui avalikkusele. Ja siis selgub, et tegelikult otsitakse ikka hoopis mingit muud kvaliteeti. Kui värbajad hakkavad konkursi luhtumise põhjustena rääkima erinevatest tulevikunägemustest ja pikaajalisest visioonist, siis on selle tühja sõnumulina järel ka selge, et põhjus asub hoopis mujal. Oluline on see, mida ütlemata jäeti. Suletusest ja kinnisest valikuprotsessist on halvem ainult näiline avatus.

Niru kommunikatsioon organisatsiooni sisse

Konkursi ja selle järellainetuse jooksul on järsku selgunud, et organisatsioon on seni oma elu päris valesti elanud. Sellest ka ilmselt see “korrastaja” kutsumise vajadus (vabandust, raske on tõrjuda peast analoogiat filmi Pulp Fiction puhastajaga, kes igatsorti ja -värvi jamasid likvideeris). Ent see ei lähe kindlasti kokku suurema osa PPA töötajate minapildiga oma igapäevasest tööst. See on sisuliselt lömastav tagasiside, mida töötajad pole küsinud ja oodanud, olles samal ajal teinud enda arvates tublit tööd, pingutanud ja olles niigi pidanud taluma (sageli ebaõiglast) kriitikat. Sellist tüüpi tagasisidega tehakse reeglina kaks asja: devalveeritakse allikas (mida nad minu tööst ka teavad) ja lükatakse vastutus endalt ära (ise te olete selle “korratuse” korraldanud).

Ebapiisav delegeerimine

Omaniku (antud juhul rahva esindaja ehk minister Ken-Marti Vaheri) vastutuse ebapiisav delegeerimine. On ebaselge, mida Vaher siis uuelt juhilt ikkagi ootab. Ja tundub, et sellest pole aru saanud ka näiliselt valikuid tegev komisjon. Vaadates komisjoni juhi Leif Kalevi esinemist, siis tundub, et ta ei tea, keda ja miks nad otsivad ja kes on õige kandidaat. Minister aga, kelle kõrvad kogu protsessi taga silmnähtavalt välja paistavad, annab avalikkusele igal võimalikul juhul mõista, et tark komisjon teeb valikuid. No ei tee ju, see on vast kõigile selge. Minister delegeeris komisjonile ülesande (et näiliselt vastutusest vabaneda?), ent tegelikku vastutust ei delegeeritud.

Valedel põhjustel “omade” soosimine

Selles poleks iseenesest midagi halba, kui omanik (antud juhul siis omaniku esindaja Ken-Marti Vaher) tahab näha juhi kohal oma soosikut. Ja veelgi enam – tegelikult piltikult öeldes õigete inimeste bussi leidmine ongi Vaheri vastutus, mille omanik (rahvas) on talle delegeerinud. Küll aga on erakordselt kehv lugu, kui põhjused oma valikute tegemisel pole need, mis lähtuksid päris omaniku ootustest, juhi töö sisust ja vajadusest. Ja praegusel juhul ei tundu Vaheri tegutsemise põhjused lähtuvat ühiskonna ja ka organisatsiooni ootustest, vaid millestki, mida me ei tea, ent mis ei lõhna hästi. IRLi liikmepilet uue potentsiaalse juhi taskus ainult kinnistab seda lõhnaelamust.

Kokkuvõttes usun kahte asja, mis juhtuma hakkab. Esiteks, vaadates asjaosaliste senitehtut ja õppimisvõimet – me ei ole veel sugugi näinud viimast vaatust selles farsis, millel on oht üle kasvada fiaskoks. Ja teiseks, on päris kindel, et ees ootab uue juhi ja organisatsiooni vaheline konflikt. Auväärt komisjon ja minister on teinud kõik endast oleneva, et see nii läheks.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 2

  1. Oh rist ja viletsus, oleks see vigade nimekiri siis täielik. Siseministri konkursilaadne tegevus on kõigele lisaks ka väga tugev signaal kõikidele võimekatele inimestele, et avaliku sektori konkursid on pesueht porno. See tähendab kõigest seda, et avalikus sektoris jõuab juhipositsioonile pigem kuulekas kui parem. Sisuliselt on see ju irvitamine terve rahva ja riigi üle. Ei alandata mitte ainult inimesi ühes organisatsioonis, vaid meid kõiki.

    See on nii kuramuse üle-eelmise sajandi juhtimine, et mitte öelda lausa kunst teha ühe protsessi käigus pea kõik vead, mida üldse teha annab. Demotiveerida järjekordselt terve suur organisatsioon on asi, mida lihtsalt ei saa tolereerida.

  2. Post
    Author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga