Unistuste töö ja jube ülemus

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership 5 kommentaari

Mõni aeg tagasi rääkis üks tuttav, et tal on unistuste töö. Õigemini oleks unistuste töö, kui poleks sellist ülemust … Ja nii veetiski ta tuntava osa ajast oma närvide söömisega, vaagides, mida siis peaks tegema – skaalal ideaalne-vastukarva asuvad töö ja ülemus eri otstes. Kas üritada muuta ülemust, kas sel puhul öelda talle otse või „anda kaudselt mõista“? Äkki hoopis lahkuda, ent mis saab siis maailma parimast tööst? Kas peaks edasi kannatama – ikka hea töö nimel? Kas …

Siinkohal tekkisid peas veel mõned küsimused, mida sel puhul on võib-olla hea küsida. Enne veel aga paar eeldust, mida tundub oluline selles kontekstis märkida.
Esiteks, elu pole õiglane. Ega ka lineaarne. Me ei saa alati seda, mida oleme ära teeninud, nii heas kui halvas mõttes. Ning inimese areng on lineaarse asemel hüppeline – pideva ja ühtlase arengu asemel me hüppame, ja mitte alati ülespoole.
Ja teiseks, ülemusega tugeva konflikti korral lahkub reeglina töötaja, mitte ülemus. See on mõnikord otsekui kinnitus eelmisele väitele elu ja õigluse suhte kohta.
Ja nüüd, küsimused …

Kuidas sa ära tunned, et aeg on teha tööelus suurem muutus? Mulle tundub, et see on raskeim ja samas võtmeküsimus. Töötajana oleme veidi nagu konnad pliidi peal veepotis. Oleme seal külma veega alustanud, tasapisi on vesi läinud muudkui kuumemaks ja me pole arugi saanud, kui juba kõrvetab ning meile põletushaavu külge jätab. Ma ei tea, miks see nii on, aga töötades tekivad meil otsekui silmaklapid – mõnikord me lihtsalt ei näe töö mõningaid varjukülgi. Või siis me ei taha neid näha ja kannatame vaikselt.
Ja nii tulebki tavaliselt tõuge suurteks muutusteks väljastpoolt meid endid – koondamine-vallandamine, degradeerimine struktuurimuutuse nime all või sobival ajal tehtud tööpakkumine või …

Vabatahtlikult ja päriselt omal soovil suudavad muutust initsieerida ja läbi viia meist vähesed, tundub. Kui seda aga suudaks, oleks valikuvõimalus ja vabadus oluliselt laiem, kui pealesunnitud muutuse korral.

Seega, kus on piir, millest sa üle ei astu? Ja kuidas sa ära tunned, kas seal piiri peal juba ei kõõlu?

Mis on see, millega sa oled hästi hakkama saanud? Vastus sellele küsimusele tõstab enesekindlust. Ja seda viimast on väga vaja, et saaksid oma valikutes ja otsustes olla nii vaba kui võimalik. Kui sa oled millegagi hästi hakkama saanud, ja tõenäoliselt sa seda oled, siis saad ka tulevikus hästi hakkama. Mida tahes keegi teine ütleb, sina oled teinud oma parima.

Seega, mis on see, mida sa hästi oled teinud?
Ja kolmandaks, kuidas ma saan sellest nüüd lahti lasta? Isegi siis, kui see töö on unelmate töö. Kuni sa pole lahti lasknud oma minekust, oma „olümpiavõidust“, sellest, mida sa oled juba teinud, ei ole sa päris vaba otsustama. Õigemini, seni tegeled sa tõenäoliselt sellega, et kurta selle üle, kui hea su töö on, kui head olid su saavutused ja kuidas sul ei lasta head tööd edasi teha.

Me teeme tööelus (ja ka muidu elus) läbi palju väiksemaid etappe, saame just-just ühe asja selgeks, oleme selles head. Kuniks võtame endale, kas vabatahtlikult või kellegi-millegi sunnil, taas õpipoisi rolli. Soome konsultant Christina Andersson, kes on kirjutanud suurepärase raamatu võitmisest (The Winning Helix), peab just eelmisest võidust, tipukogemusest lahti laskmist üheks võtmeteguriks, kuidas järgmisi tippe võita. Selliste õpipoisiks hüppamiste arv ja esinemise sagedus tundub pigem kasvavat kui kahanevat. Sellega peab leppima.

Pärast nendele küsimustele (veel midagi?) vastamist oled ehk paremini valmis otsustama: kas see on see töö, millega tahad ilmtingimata jätkata, kas see on see ülemus, kellega tahad jätkata. Või kas oled nõus ülemust millegi olulisema nimel taluma (ja muuseas, võib-olla on tal siiski ka mõned positiivsed jooned!).

Või oled valmis taas asuma õpipoisi rolli… Mis tähendab teadlikult uue töö otsimise alustamist, oma äri tegemiseks ettevalmistust või kiiret lahkumist või … Sõnaga, siis on otsus tehtud ja edasine on juba delo tehniki, nagu ütlevad vanema generatsiooni ehitusmehed.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 5

  1. Ma kõigepealt tahaks defineerida tavaliselt unelmate töö — see on tegevus, mille eest saab palju palka, mille jaoks tuleb vähe rabeleda ja mille käigus saab tegeleda huvitavate asjadega. Nüüd vaataks teiselt poolt, milline näeb välja unlemate töötaja. Unelmate töötaja küsib vähe raha, teeb palju tööd ja teeb neid asju mida on vaja. Nagu näha on nendes definitsioonides sisse ehitatud konflikt juba pea igas punktis.

    Tavaliselt lepivad tööandja ja -võtja omavahel kuhugi keskele oma suhte kokku, kuid teinekord läheb asi parlanksist välja. Näiteks kui ülemus on nõrk, siis kipub asi kalduma töövõtja poolele ja kui ülemus on liiga tugev … siis sõltub töötajast, kuid vähegi mõistliku tööjõubaasi puhul tekib suur kaadrivoolavus. Kuna ülemus on töö osa, siis ma saan sellest eelnevast probleemi püstitusest aru nõnda, et vana, nõrk, ülemus lahkus ning uus oli oluliselt karmima käega. Loomulikult ei saa välistada ka isiksuste vahelist konflikti, kuid igas konfliktis on ainult kaks poolt.

    Üldiselt kuna ma olen töökohti päris hoogsalt omal ajal vahetanud, on mul üsna palju kogemusi selles valdkonnas. Kui ma olin noorem, siis süüdistasin ma kõikides oma hädades kedagi teist ja mida kaugemale ma toitumisahelas liikusid, seda rohkem hakkasin ma märkama, et peaaegu kõik asjad sõltuvad siiski minust enesest, minu väärtusest tööandja jaoks ja minu enda tahtest inimestega läbi saada.

    Ma arvan, et peaaegu alati tunnetab inimene ise ära selle hetke mil liisk on langemas, kas siis tema enda või tema tööandja poole pealt. Kui me räägime siin ideaalsetest töökohtadest, siis ei tohi unustad hetkeksi seda, et sellel töökohal olev inimene ei pruugi kaugeltki olla ideaalne töötaja. Ühel või teisel põhjusel tekib sellest õhku teatavat sorti frustratsioon — info ei liigu, inimesed ei taha suhelda, ülesanded, mida antakse pole nagu enam päris need ja ka tulemustega on sama lugu. Kuidagi iseenesest hakkavad tööülesanded muutuma lühemaajaliseks ning vähem missioonikriitilisteks ning töötajaga enam väga ei arvestata. See asi muide ei ole tavaliselt planeeritud, vaid see toimub kuidagi alateadlikult. Ometigi on see alati tunda (ma olen praegusek töötanud umbes 10-s kohas). Vaid üks kord on pauk tulnud nagu välk selgest taevast ja see oli tõepoolest force majeure — üks firma ostis teise ära.

    Üldiselt kui selline tunne tekib on laias laastus kaks võimalust: käega lüüa ja tööpakkumiste lehekülgi külastama hakata või ennast kokku võtta ja võimalikult paremast valgusest näidata.

  2. “mille jaoks tuleb vähe rabeleda”
    sellega vast ei ole nõus

    “ja tööpakkumiste lehekülgi külastama hakata”
    neid tasub alati lugeda, palju huvitavamad ja asisemad kui äriuudised.

  3. “mille käigus saab tegeleda huvitavate asjadega.”

    ma olen selle endajaoks defineerinud sel moel – kas ma õpin juurde uusi asju tööd tehes. kui 10-dat korda lahendad sama probleemi, samade meetoditega, sama vigaselt, sama aeglaselt kui enne, siis tuleks küsida, kas see on piisavalt motiveeriv.

  4. Pingback: Kommentaar: konflikt unelmate töö ja unelmate töötaja vahelRaimo Ülavere blogi | Raimo Ülavere blogi

  5. Mõisted “unistuste töö” ja “jube ülemus” ei käi kokku kui me vaatleme töötegijat kui inimest (oma elu ja unistustega), mitte töövõtjat, maksumaksjat, tarbijat, mutrit, submissive type of person´it (ja muud jäledat, mida üks väike inimene tegelikult meie finantsponzile, jõuetumate riikide röövterrorile ja globaalsele inimkaubandusele ehitet süsteemis on), kel ei ole muud väljapääsu kui antud töö tegemine, olgu või talumatu psühhokliima vastiku ülemuse näol.

    Ja väga kahju, et inimeste kolbast ei tungi läbi “B3 – FLY,” nii et käesolev postitus on tänases Eestis ja maailmas ehk tõesti asjakohane üllitus ja otsesemalt või kaudsemalt autori leib (nothing personal, ausalt).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga