Kujuta ette, et oled ruumis, kus sinu ees laual on jääkuubik. Ruumis on -5 kraadi. Suu kaudu hingates näed oma hingeauru. Jääkuubik laual näeb välja just sobiv, et teda panna jahutama head värskendavat jooki. Ja siis hakkab ruumis soojemaks minema…
– 4 kraadi.
– 3 kraadi.
Jääkuubik sinu ees seisab endiselt sama koha peal.
– 2 kraadi.
– 1 kraadi.
Midagi pole muutunud, hingeauru tuleb ikka, jääkuubik seisab.
Ja siis 0 kraadi. Jääkuubik sinu ees hakkab sulama. Kui varasemate kraadides muutuste ajal ei teinud laual lebav jääkuubik piltlikult öeldes teist nägugi, siis nüüd vaid ühe kraadine muutus temperatuuris toob kaasa järsu muutuse jääkuubiku olekus.
Üleöö läbimurre
Eespool kirjeldatud muutuse kulg on väga sarnane sellele, kuidas harjumuste muutmisel väikeste sammude kaupa liikudes me jõuame murdepunktini. Ja mis kõrvalt vaadates tundubki “üleöö” eduna. Ehkki üleöö muutus, läbimurre on võtnud tegelikult kõvasti rohkem aega ja mis veelgi olulisem, suurt hulka väikeseid korduvaid samme. Sama muutuse loogika kehtib veel paljude inimese, looduse ja majandusnähtuste juures – alates kuulsast hokikepi graafikust internetiäris kuni puude kasvamiseni.
See nähtus tundub eemalt vaadates mõistuspärane, loogiline, öeldes siinkohal lihtsalt, et muutus vajab kannatust. Ja panna punkt. Ent päriselu kahjuks pole nii lihtne. Päriselus ootab meid pea iga harjumuse muutuse korral ees Pettumuste Org.
Pettumuste Org
Vähemasti nii kutsub seda James Clear, raamatu Atomic Habits autor. Ning sinna orgu sattume me põhjusel, et meie ootused muutuse tulemuste saabumise kiirusest ei kipu kuidagi kokku minema tegeliku eluga. Veel enam, väga suur osa harjumuse muutuse ajast on meil võimalus olla frustreerunud – ma ju teen ja pingutan juba tükk aega, ent tulemusi pole ikka veel näha!
Ja siis olemegi Pettumuste Orus. Ning seal ringi jalutamine pole meeldiv tegevus, vastupidi, see on ka peamine koht, kus me paljud muutused pooleli jätame. Sest me lihtsalt ei näe tegemisel reaalseid tulemusi. Ent harjumuste muutmise tulemused, olgu jutt kaalulangetamisest või spordis tehnika treenimisest või juhina eestvedamisoskuse arendamisest, ei tule lineaarselt – ehk teen nii palju ja saan kohe vastu niipalju.
Spordipsühholoogias öeldakse, et kui sa tead ette, et läheb raskeks, siis tuleb seda ka endale ausalt tunnistada ja seda teadvustada. Niisiis – Pettumuste Orgu sattumine on mistahes tõsisema harjumuse muutuse puhul väga tõenäoline. Et mitte öelda paramatu ja vältimatu. Miks?
Planeerimise tajuviga
Esimene põhjus on ehk selles, et meil kõigil on olemas tajuviga, mida nobelist Daniel Kahneman kutsub oma raamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” planeerimise tajuviga. Kahnemani definitsiooni järgi on see ootus ja plaan, mis on ebarealistlikult lähedal ideaalstsenaariumile ja mille n.ö elulähedasemaks muutmisele piisaks, kui vaadata sarnaste plaanide varasemat saatust. Ehk, kui me väidame, et ma tekitan ja kinnistan endale ühe nädalaga täiesti uue toitumisharjumuse või et suudan ilma ettevalmistuseta ja struktuurile mõtlemata (st sellest on saanud harjumus) juba kahe nädala pärast teha tulemuslikke check-in töövestlusi oma inimestega, siis… varasem kogemus ütleb, et tõenäoliselt olen olnud ülemäära optimistlik. Ja juba ma jalutangi Pettumuste Orus…
Sportlastel 6-9 aastane ootuse ja reaalsuse vahe
Muuseas, ebarealistlikud ootused on meil mitte ainult harjumuse muutuse tulemuste kohta. Sageli me oleme veidi naiivselt optimistlikud üldse oma elu ja tuleviku suhtes. Näide siin spordimaailmast: spordipshholoog Aave Hannus viitas Postimehe artiklis 7 karjääri lõptava Eesti tippsportlase intervjuudele, kus nad vastasid ka küsimusele, kui kaua neil võttis aega, et tippu jõuda. Täpsemalt paluti neil meenutada, millisena nad noorena oma sportlaskarjääri ette kujutasid ja kui vanalt nad lootsid jõuda tippsoorituseni. Ja sportlased tunnistasid, et võrreldes noorepõlve ootustega läks neil aega 6-9 aastat rohkem. Ehk see on aeg, kus nad kulgesid justkui alla oma ootuste, alla oma arvatava ideaalvõimekuse.
Usk tahtejõusse
Pettumuste Orgu viivale teerajale tõukab ka teine – eemalt vaadates jällegi veidi naiivsevõitu uskumus – ehk usk oma tahtejõusse. Teisisõnu on see tunne ja veendumus, et piisab vaid minu tahtest ja pingutusest ja asju hakkab kohe juhtuma. Mõnikord hakkab tõesti. Ent enamikel juhtudel tuleb inimesel, mistahes positsioonis või ametis või rollis ta parajasti on, harjumuse muutuse korral pusida selle kallal pigem nädalaid ja kuid. Ja siingi on tegelikult ajast isegi olulisem korduste arv. Ent tahtejõud – võime vastu panna inimest ümbritseva keskkonna ahvatlustele ja ähvardustele, teha õigeid valikuid – arvatakse olevat n.ö tavainimesel umbes 1-1,5 kuu pikkune. Ja siis kipub tahtejõud väsima ning me vajume tagasi samasse kohta, kus olime muutuse alguses. Ja suurema osa sellest pooleteisest kuust oleme tundnud ennast Pettumuste Orus matkajana.
Asjad juhtuvad pigem hiljem
Milline on siis lahendus? Ehk kuidas vältida pettumust ja seeläbi survet muutusest üldse loobuda? Pikka juttu lühidalt kokku võttes kaks asja: realistlik ettekujutus ees ootavast ehk teadvustades endale, et tõenäoliselt läheb raskeks ja mis on need jutud, vahendid, meetodid, mis mind aitavad raskeid hetki üle elada. Ja teiseks teadvustada endale, et igasugune muutus eeldab kannatust – head asjad kipuvad juhtuma reeglina pigem hiljem, kui me seda ootame ja loodame.
