Hoolivuse mõõdupuu ja kõrvakiil võõralt tüdrukult

Raimo Ülavere inimene, meeskond Kommenteeri

Olen teinud üksjagu meeskonnakoolitusi ning töötanud mitmes kaunis erineva töökorralduse ja -kultuuriga kooslustes. Ning minus hakkab sugenema veel veidi ebamäärane, aga kasvav tunne, et liiga vähe räägime sellest, mis peaks juhtuma juba enne meeskonna loomist, tekkimist.

Täpsemalt: meil on firmades ja ka avalikus sektoris palju juttu meeskonnatööst, mitmesugustest teooriatest, meeskonnavaimu tekitamisest, meeskonna erinevatest arenguetappidest, eesmärkidest ja paljust muust. Need asjad on kõik päris vajalikud ja asjakohased. Teatud kohas, teatud inimkoosluses ja teatud moel. Kuid kas ei peaks kõigele sellele eelnema üks lihtne ja konkreetne testimise koht: kas me üldse suhtume teineteisesse kui normaalsesse, endaga sarnasesse olendisse?

Mida ma silmas pean? Näiteks, kui me austame teisi ja hoolime teistest (kellest võiks heal juhul saada meie meeskond), siis (eeldades muidugi, et me austame ja hoolime iseendast):

Me ei hiline kokkusaamistele, koosolekutele. Sest me austame ja hoolime teise inimese ajast.

Me ei surfa koosoleku ajal arvuti või telefoniga kuskil võrguavarustes. Sest meile läheb korda see, mida teised tahavad koosolekuga saavutada ja me tahame sinna oma panust anda.

Me kuulame palju. Sest meid huvitab teise inimese nägemus, mitte enda agenda esitlus.

Mõnikord me oleme vait. Sest tore kalambuur või oma “mul juhtus just sama asi”-lugu ei pruugi näiteks mõnel puhul kuigi hästi edasi viia.

Me lubame vähe, aga lubatu teeme ära (ja teeme nii nagu lubasime). Sest me teame, et teiste inimeste tegemised sõltuvad meie lubadustest.

Me keskendume koosolekul kokkulepitud teemale (muuseas, mõnikord on ka hea kokku leppida see, millest me ei räägi). Sest me teame, et inimeste (töö)aeg on piiratud ning parim moodus asjad ette nähtud ajas tehtud saada, on nendega fokusseeritult tegeleda.

Sisyphos by Von Stuck

Sisyphos by Von Stuck

Jätan siin loetulu katki, eks neid asju saaks ju veel ja veel tuletada. Kokkuvõttes taanduvad nad üldiselt põhimõttele – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Muuseas, ma pole veel näinud ega kuulnud, et kusagil oleks kõigi nende tegevustega asjad pidevalt priimatasemel. Aga sellegipoolest…mulle tundub, et vähemasti mingil tasemel nende tegevuste järgmine on eeldus, milleta meeskonnatööst rääkimine, veel vähem selle tegemine võib osutuda koletu raskeks. See on nagu Sisyphose töö, lükata kivi tohutu vaevaga mäkke, et see saaks sealt siis jälle alla veereda. Ning töö hakkab uuesti pihta.

Nüüd tuleb aga kõige parem osa. Selleks, et eelpool nimetet asju edukalt teha, pole vaja teha ilmatumat personaalset muutuseplaani, külastada kümmet koolitust või langeda sügavasse eneseanalüüsi transsi. Selle asemel, et hakata tegema uusi asju (mis on üsna keerukas ettevõtmine), tuleb lihtsalt lõpetada mõnede tegevuste tegemine. Neid pole vaja asendada millegagi, asemele tuleb nulltegevus. Näide? Lihtsalt lõpetada: hiljaks jäämine, vahele rääkimine, tühjade lubaduste andmine, arvutiga koosolekul suframine. Ja nii edasi. Lõpetada. Nii lihtne ongi 🙂

Muust asjast ka. Käisin kinos vaatamas “Põletada pärast lugemist”. Ja väga meeldis. Head näitlejad (Pitt, Clooney, Malkowich jt), kõik oma tavapärastest rollidest erinevates rollides, filmi tegid värsked Oscari-võitjad vennad Joel ja Ethan Coen. Filmina on ta nagu segadust tekitav kõrvakiil tüdrukult, kelle poole sa pole vaadanudki (mida iganes see siis tähendabki :-)).

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga