Ajudega töötajad autotehase liini taga

Raimo Ülavere inimene, majandus ja äri, meeskond 4 kommentaari

See on hämmastav, kuidas me tänapäeval tööd teeme. Õigemini, kus me tööd teeme. Ja kuidas töökeskkond ei haaku üldse töö sisuga.

Väga suur osa meist teeb tööd peaga (eks seda teevad vähemal või enamal määral kõik, aga … saad aru küll, mida mõtlen), loob väärtust peaga, oma mõtete, ideede, nende teostusega. Ja tänapäeval on olemas lugematul arvul side ja kommunikatsioonivahendeid, internetikeskkondi, tarkvara rakendusi, mis võimaldavad meil teha tööd täiesti teisiti, kui tegime seda kakskümmend või ka kümme aastat tagasi.

Ometi, sõites hommikul kella 9 paiku Tallinnas Nõmmelt kesklinna rammid autoga Tallinnas Järve Selveri juurest algavasse ummikusse – kõik sõidavad. Kontorisse. Tööd tegema.

Umbes kümmekond aastat tagasi oli Äripäev üks esimesi, kes propageeris nn kodukontoris töötamist. Ja nii läksidki umbes neljandik ajakirjanikest tööle koju – internetiühendus oli olemas ning kõik tundus ideaalne. Mõne aasta pärast tuli suur osa töötajatest kontorisse tagasi. Miks? Tollal tundus, et inimesed polnud valmis – üksi on end raske motiveerida jne. Täna tagasi vaadates (ja olles iseenda tööandjana kodukontoris juba ligi kolm aastat) tundub, et mitte inimesed, vaid Äripäev polnud selleks tegelikult valmis. Muuseas, see ei ole kivi Äripäeva kapsaaeda, puudu ei tulnud tahtest, vaid oskustest ja ka tehnilistest võimalustest kodutöötajaid kaasata.

Me elame 21 sajandis – ajal, mil räägitakse sellest, kuidas organisatsioonidel ei peagi ehk juhte olema, kuidas tööandja ja töötaja on partnerid, kuidas töötajate suurem vabadus tähendab suuremat vastutust ja paremaid tulemusi jne. Ning töötame ja jätkuvalt ehitame töökohti, mille loogika pärineb 20 sajandi algusest, mil märksõnaks oli kontroll – kõik peavad 9-17ni kohal olema, ühes kindlas kohas, ülemuse pilgu all, isemõtlemine on lubatud ainult siis, kui see on lubatud.  Ehitame jätkuvalt avatud kontoreid, rääkides ideede liikumisest ja tegelikult luues uusi 1900ndate alguse Henry Fordi autotehase sarnaseid tootmisliine.

Mõistagi on suur edasiminek, et me räägime rohkem sellest, kuidas inimesed saavutavad paremaid tulemusi, kui neile on antud võimalus ise otsustada ja ise teha. Ent eesmärk ja emotsioon üksi ei vii muutusele – muuta tuleb ka keskkonda. Muuta tuleb nii sisu kui vormi.

Kuidas siis? Ma ei tea. Iga organisatsioon on erinev ja üldist mudelit ilmselt pole. Hakka kuskilt pihta – kasvõi sellest, et kas kõik inimesed, kes sul kontoris igapäevaselt käivad, peavad seda ikka igapäevaselt tegema? Või kas seda tööd, mida inimesed sul kontoris teevad, saaksid nad teha mujalt, kodust? Jne. Muutus puudutab nii kontorikeskkonda, inimesi kui tehnoloogiat. Kogu selle asja eeldus on muidugi selge: organisatsioon peab usaldama ja väärtustama oma inimesi…

Pakun ka inspiratsiooniks Soome Microsofti kogemust (vaata siit PDFi), kes on viimase aasta jooksul teinud kõvasti tööd oma kontori, töö harjumuste ning töö tegemise tavadega. Ning saavutanud ka tulemusi:

+ sidekulude langus 20%

+ reisikulude langus 20%

+ kinnisvara-rendikulude langus 20% inimese kohta

Ma ei räägigi siin töötajate rahulolust ja muust “pehmest”, mis muudatustega seotult kihutas lakke. “Pehme” on tegelikult töötajate jaoks see väga “kõva”. Seal on ka konkreetsed nõuanded, mis on koorunud nende kogemusest kontoritöö radikaalsel muutmisel.

Ja kuulge, palun nimetage kaugtöö ümber lähitööks – hei, me läheme sellega tööle lähemale, mitte kaugemale. On aeg hakata füüsilise kauguse asemel mõõtma lähedust tööle, töö sisule.

Saada palun pilte, linke, viiteid, kirjeldusi vahvatest töökeskkondadest!

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 4

  1. Täitsa õige teema! Telko töötajana mainiksin, et tegelikult alles praegu on jõudmas turule kõrg-kvaliteedilist pilti ja heli vahendavad ning soodsa hinnaga videokonverentsi lahendused. See on esimene samm, mis võimaldab esmalt vähendada riikide vahelist juhtkonna sõitmist. Sellele järgmine samm on riigisisese sõitmise vähendamine.

    Samas peaksime üha enam ja enam ennast harjutama kaugtööga. See ei ole lihtne ja eriti keeruline on nii öelda “kohvinurga” informatsioonivälja tekitamine. Samas teadliku tegevusega võimalik.

    Nii, et vaikne üleminek mõnele kodusele tööpäevale oleks täiesti hea plaan. Ma tean ka süsteemiadministraatoreid kes pole juba aastaid kontoris käinud. 🙂

  2. Mul on kuri kahtlus, et soovitus “Hakka kuskilt pihta!” võib mõnes mõttes olla väääga ohtlik soovitus. Ja miks?

    Asi ei ole siin ju ainult teemaksolevas kaugtöös, vaid laiemalt organisatsiooni üldises valmisolekus kohelda täiskasvanud inimesi täiskasvanud, vastutusvõimeliste inimestena. Teisisõnu – terve organisatsiooni mõttelaad peab taolisi algatus toetama.

    Kujutame ette, kui üks keskmine Eesti feodaalprintsiipidel töötav organisatsioon otsustab võimaldada kaugtööd. Kuna see rebitakse üldisest kontekstist (ehk organisatsioonikultuurist) välja, siis võib arvata, et seda hakatakse juurutama kooskõlas organisatsiooni kultuuriga – ehk mitte võimaldajana, vaid kontrollijana (retoorikaga “näe, kui moodsad ja inimsõbralikud me oleme!”). Või lubatakse kaugtöötada ainult “juhtidel”, või eeldatakse, et oled kättesaadav ka puhkuse ajal. Või on kaugtöö jutu saatel äsja kõigile kohustuslikus korras installeeritud IE brauser.

    Ehk valmis peavad olema nii inimesed kui organisatsioon kui tehnoloogia. Muidu lõppeb asi nagu kunagi Baskini sketšis “aga mida nad seal plangu taga ikkagi teevad?”.

  3. Post
    Author

    Veigo, ideaalis on see tõesti nii, et see peaks olema osa mõttelaadi muutusest. Praktikas olen aga kohanud liiga palju organisatsioone, kes saavad aru, et see peaks olema mõttelaadi muutuse osa ning … hoovõtt venib nii pikaks ja tükk nii suureks, et nad kohkuvad selle “elevandi” ees tagasi. Ja jääbki tegemata, katsetamata…

    Muuseas, olen vastukaaluks kohanud ka organisatsioone (ja mitte vähe), kes on hooga pihta hakanud ja … mõne aja pärast on see tore algatus vaikselt hääbunud. Sest mõttelaadis pole muutust toimunud.

    Ei tea. Tegemine tundub sageli parem kui võtt 🙂

  4. Post
    Author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga