Need müüdid vaatavad vastu sotsiaalmeediast, neid paljundatakse ja taastoodetakse meemidega. Neid kinnitatakse sõpradele, tuttavatele, kellele iganes, kelle tähelepanu õnnestub saada. Ja kahjuks üritavad inimesed – liiga paljud – neid ka järgida. Kui kõik ikka nii räägivad, siis peavad need ju õiged olema. Kuid see lõpeb pettumuse, kahetsuse, häbitundega. Ei ole mõistlik. Ja on kohati isegi õudne.
Otsi oma kirg üles
Ära palun hakka kirglikult oma kirge üles otsima. Kire (ladina keeles passio) algne tähendus on seotud Jeesus Kristuse kannatustega ristilöömisel. Ja ehkki sõna tähendus on aja jooksul muutunud, on kannatamine ja kirg tänapäevalgi omavahel tihedamalt seotud kui esmapilgul arvaks.
Kirg on põnev ja äge. Ent kirg on ka risk. Kirge toidab jaht – igatsus, liikumine unistuse poole – ja jaht on meisse kuidagi sisse kodeeritud, see lükkab meid edasi. Ent selle pahupool on, et me pole kunagi rahul. Isegi kui saame, mida tahame, kui korraks tuleb jahti paus, siis tekib nn dopamiinipohmakas, kus motivatsioonimolekulina tuntud dopamiini tase langeb alla normaalse piiri ja tunneme pigem tühjusetunnet – ent seejärel põrutame jälle edasi. Uus auto, uus töö, uus armastus. Jaht algab taas. Ja kahjuks tunnetame üsna kehvasti piiri, millal küll on küll; me oleme täitmatud, me pressime edasi. Kuni kirest on saanud meditsiiniline probleem. Kuni räägime läbipõlemisest, stressist ja muust taolisest.
Kirest pragmaatilise poole pealt. 78% inimestest usub, et õnn saabub siis, kui leitakse lõpuks see töö või tegevus, mis kohe neile sobib, meeldib ja mille nad otsemaid ära tunnevad. Ja siis käibki suur osa inimestest otsimas seda õiget tunnet, nii tööl kui eraelus, partnerite valikul. Ent uuringud ütlevad ka, et just taolise “ma tunnen selle ära” kirega tegutsemisel annavad inimesed esimese takistuse ilmnedes kiiremini alla: “küllap see/ta pole ikka minu jaoks”. Lühidalt: “otsi oma kirg üles, küll ma selle ära tunnen” mõtteviis ahendab oluliselt valikuid – kõlbavad ainult need inimesed ja tegevused, mis kohe hea tunde tekitavad. Ja kui neid ei leia, siis järgnevad pettumused.
Kui aga tingimata ikka on vaja “oma kirg üles leida”, siis oluliselt parem viis on alandada latti “täiusliku” pealt “piisavalt hea” peale, mitte minna kohe täiega sisse (näiteks statistiliselt jäävad paremini ellu ettevõtjad, kes on alustanud oma äri põhitöö kõrvalt, mitte minnes kirglikult täispangale välja) ning hoida pea pigem jahedana. Ja võib-olla on mõistlik hoopis arendada väärtuslikke oskusi ja võimeid. Ning vähem otsida oma ainulaadset kirge.
Mõtle positiivselt
Sa ei pea olema kogu aeg positiivne. Veel enam, see pole kuidagi mõistlik, ei tulemuse ega ka enesetunde mõttes.
Juba lapsest saati on paljusid meist nügitud kahes suunas: 1) negatiivsed tunded pole soovitavad – ära tönni siin, sest mentaalselt tugevad ju ei tönni; 2) jää igas olukorras positiivseks – kui mingi asi läheb täiega tead-küll-kuhu, siis… pole hullu, tuleb järgmine võistlus/töö/inimene – mõtle positiivselt! Sest ka seda teevad mentaalselt tugevad. Roogime negatiivsed mõtted välja, asendame need positiivsetega ja ongi elu lill. Hmm.
Sellise mõtteviisi, nähtuse nimi on võltspositiivsus ja seda võib näha iga päev, iga tund, iga minut, avades Instagrami, Facebooki, LinkedIni või Kroonika. Me püüame kinnitada endale ning teistele, et me saame hakkama, et me oleme valmis, et keskenduda tuleb ikka ainult positiivsele. Ja on palju uuringuid, mis näitavad, et selline positiivne sisekõne on tõepoolest teatud juhtudel kasulik. Ent siin on üks oluline konks. See positiivne mõtlemine ja jutt töötab ainult siis, kui inimesel on väga tugev usk endasse ja oma võimesse hetkeolukorraga toime tulla. Ehk me justkui võimendame juba olemasolevat usku. Kuid enamjaolt pole see sugugi nii.
Enamikul juhtudel, kui meid tabab tagasilöök, tunneme ennast pigem väiksemana, väetimana, heitunumana, meie usk endasse on löönud kõikuma. Ja siis ei aita “mõtle positiivselt” stiilis nõuanded sugugi kaasa. Vastupidi, nad võivad teha ja teevadki palju kurja. Meie pead ei ole nii lihtne võltspositiivsusega ära petta – me peame teatud määral ikkagi uskuma, mida me endale räägime. Ehk psühholoogide sõnul ja lihtsamalt: kui sa teeskled, siis kukud läbi. Emotsionaalselt ja ka sisuliselt.
Elu/töö peab olema fun
See on võib-olla isegi enimlevinud uskumus, mida vähemasti tööga seotult levitatakse. Juhtimine on fun, analüütiku töö – jälle fun. Projekteerimine, ehitamine, kokkamine, koristamine, professionaalsel sportlasel trenn ja võistlemine, misiganes teed – see on kogu aeg jube fun! Muidu ju ei teekski, eks ole! Ja päriselus kipub seda fun’i siiski oluliselt vähem olema. Veel enam, fun’i ootuste üleshaipimine võib meile endile ühel hetkel obaduse anda.
See, mida me fun’iks nimetame, kipub olema toosama eespool kirjeldatud dopamiiniannus. See on seisund, kus tunneme, et oleme täiega tegevuses, teeme ägedat, põnevat ja tähenduslikku asja. Ning siis üritame kramplikult maailmale ning vahel ka endale kinnitada, et selline peab elu olema kogu aeg. Kui fun pole, siis ei tee. Elu aga ütleb vastu: okei, ära siis tee, aga sel juhul sa ka tõenäoliselt ei jõua sinna, kuhu tahad.
Mul on hea sõber, treener, kes toimetab nii tippsportlaste kui harrastajatega. Ja kui jutuks tuleb fun, siis tema üks lemmikütlusi on: “Aga töö tuleb ära teha.” Mõte seisneb selles, et kui peamine kriteerium on fun, siis tõenäoliselt jääb osa tööd tegemata. See omakorda viib selleni, et mingil hetkel saab ka fun otsa – sest me ei liigu kuidagi lähemale sihile, meil hakkab igav, töö hakkab üha enam tunduma tüütu ja tähenduseta nühkimisena jne. Töö sisu defineerib ära see, mis on vaja teha eesmärgi, sihi saavutamiseks. Muidugi ei pea see olema pidev ja ränk kivi mäkke lükkamine, nii et verd ja higi pritsib. Ent pidev fun’i ootus viib meie tähelepanu valesse kohta ning me ei jõua sinna, kuhu soovime jõuda.
Tööle peaks meid lükkama eelkõige vajadus ja fun peaks olema aeg-ajalt külas käiv tulemus, mitte ootus või püsiv seisund.
Annan endast 110%
See on üks tobedamana tunduvaid ütlusi, mille peale mina hakkan iga kord mõtlema: hmm, huvitav, kuidas see matemaatiliselt ikka võimalik on? “Maakera sees on teine ja veel suurem maakera” tüüpi nähtus. Ent isegi kui matemaatika kõrvale jätta, siis ka sellist tüüpi uskumusega toimetamine ei ole mõistlik.
Spordipsühholoogias on tehtud palju uuringuid selle kohta, millises mentaalses seisundis tehakse parimaid tulemusi. Ja ehkki inimesed on erinevad ja jutt, mida endale enne starti räägitakse, on ka erinev, siis on siiski olemas mõned üldisemad põhimõtted-arusaamad. Üks neist ütleb nii: need, kes lähevad starti ootuse ja kinnitusega anda endast 110%, annavad tõenäoliselt pigem varem alla. Ja põhjus on lihtne: ülespumbatud ootuse ja tegelikkuse vahel laiutab kuristik ning kui ikka kiiresti on näha, et pingutame küll “110%”, aga vahe ei vähene, siis on allaandmine kerge tulema.
Oluliselt parem on minna starti, esinema, presenteerima, kohtuma hoopis sellise jutuga oma mõtteis: “See on see, mida eesootav katsumus eeldab. See on see, milleks ma hetkel võimeline olen. Ma olen piisavalt valmis.” Pole vaja seda 110% anda, pole vaja end üles pumbata ja täiega panna, end peegli või ka teiste ees ülisuureks rääkida. Vaja on olla piisavalt valmis.
Leia üles oma tõeline mina
Sellise tüüplausega kutsutakse osalema mõnel toredal endasse vaatamise retriidil või pakutakse mõnda põnevana tunduvat isiksusetesti. “Oma tõelise mina” otsijatele on aga üks uudis: sellist asja nagu “tõeline mina” pole olemas. Kõik me muutume, paratamatult. Ning ootus ja lootus, et meis sügaval peitub kuskil n-ö päris mina, mis vaid ootab ülesotsimist ja väljalaskmist, on pelgalt hõllandus ehk jalgadeta unistus.
Ühes Harvardi ülikooli uuringus küsiti inimestelt, kui palju on nende huvid, eesmärgid, väärtused viimase kümne aastaga muutunud. Ja siis küsiti ka, kui palju nad arvavad, et need järgmise kümne aastaga veel muutuvad. Inimesed suutsid üsna hõlpsalt rääkida erinevustest mineviku ja praeguse mina vahel – muutused olid selged ja nähtavad. Ent tuleviku suhtes oldi oluliselt ettevaatlikumad – võib-olla ehk vaid natukene muutun. Ehk siis inimesed on otsekui pooleli olev töö, mis ekslikult arvab, et töö on lõpetatud. Me oleme valmis, otsime nüüd selle päris mina üles.
Ühes Šotimaal läbi viidud uuringus tehti isiksusetest 1200+ teismelisele ja siis otsiti nad 63 aasta pärast üles, leiti ligi 700 inimest. Ja tehti uuesti test. Kattuvus varasemaga oli väike. Ehk – me muutume. Me kõik muutume.
Meie isiksus on, nagu ka enesekindlus, motivatsioon või kirg, tegutsemise kaasnähtus. Meie isiksust mõjutavad enim keskkond, kus toimetame; mõjutavad sihid, mida seame; mõjutavad teod, mida teeme; mõjutavad otsused, mida langetame. Seega võiks ehk enda päris mina otsimise asemel rohkem auru panna sellele, et teadvustada, mida ma tahan, mis ma selleks tegema pean, ja siis ka teha. See kõik ongi “tõeline mina” – ma olen see, mida teen.
Artikkel ilmus algselt edasi.org leheküljel.
