Eelmine nädal tõi uudise, et suurematest ja tuntumatest organisatsioonidest esimesena Eestis katsetab Elisa 4 päevast töönädalat. Suur samm edasi kaasaegsema töökeskkonna poole. Ent ehk on siit veel ruumi edasi minna.
4-päevast töönädalat on maailmas usinalt ja sageli edukalt katsetatud. Harjumuspärasest lühema töönädala kontseptsioon põhineb sellel, et inimesed kasutavad töötunde efektiivsemalt ning suudavad teha viie päeva töö kontsentreeritult nelja tööpäevaga. “Inimeste töömahud ja eesmärgid jäävad samaks ning testimegi seda, kas töö saab tehtud ja eesmärgid täidetud nelja tööpäevaga,” ütles Elisa üks juhtidest, Toomas Polli Eesti Päevalehele. Kiidan Elisa katsetusjulgust! Ja…mulle tundub, et jäädud on ikkagi poolele teele. Kuidas?
4- päevase töönädala sõnastatud eesmärk on teha lühema aja jooksul rohkem. Ehkki see tundub kaasaegne, lähtub see eeldus siiski samadest juba 19. sajandist pärit arusaamadest tööst. Selgitan.
Tee vähem, mitte rohkem
Kõigepealt rohkem tegemisest. Harvardi ülikooli professor Morten Hansen kirjeldab mõni aasta tagasi ilmunud raamatus “Great at Work” 5000 inimesega tehtud eksperimendi järeldusena selget kahe osalist eduka töö valemit: “tegele vähemate teemadega” ja “tee nendest endale kinnisideed”. Sellise põhimõttega töötavad inimesed olid keskmiselt 25% tulemuslikumad. Muuseas, inimesed, kes võtsid ette rohkem teemasid, ja pingutasid ka rohkem (kes teeb, see jõuab ja kellel on, sellele antakse ja need muud vanarahva ütlused), olid tulemuslikkuse osas samal pulgal nendega, kes võtsid ette vähem, ent ka pingutasid vähem. Vanarahvas eksis.
2-3 teemat korraga
Sellel 2-3-le teemale keskendumise tulemuslikkus on seletatav inimese tähelepanu võimekusega. Keskmine inimene (noh, me kõik oleme – vähemasti enda arvates – muidugi üle “keskmise” :-)) suudab korraga piltlikult öeldes õhus hoida 5-7 palli ehk teemat (tegelikkuses on see ümberlülitumise võimekus – sõna-sõnalt korraga ikka vaid üks asi). Ent kui tuleb pinge, ajakriitilisus ja/või kui mängus on teiste hinnang, siis kukub võimekus kolinal 2-3ni. Veel natukene pinget ja tulemuseks on ümmargune 0 – me rassime, rapsime, jookseme, hingeldame, töötame nagu orav rattas, ent päriselt kohal pole me kusagil, korralikke otsuseid ei suuda teha, higi pritsib nelja ilmakaarde, aga tulemust ei tule.
90 minutit korraga
Kaua me suudame head tööd teha? Tööd, kus oleme peaga kohal, kus suudame teha analüüsi, teha kaalutletud otsuseid, kasutada loovust ja oma vaimseid ja ka füüsilisi võimeid? Sellele on vastus olemas neuroteadusel. Professor Andrew Huberman Stanfordi ülikooli meditsiini koolist ütleb, et me suudame selliseid intensiivseid tükke teha korraga 90 minutiliste tsüklitena. See võimekus on seotud meie keha keemiaga. Ning keskmise inimese jaoks on võimete piir kuskil 1-2 sellist tükki päevas, treenitumatel ehk 2-3 tükki päevas. Mis kokku teeb… 4-5 tundi tööd päevas, sedagi pooleteist tunniste tükkidena. Sealt edasi on töö juba automatism, tõstame tuimalt ühte klotsi teise kohta.
Töö 19. sajandil ehk tervis ja aeg
Paneme selle jutu tänapäevase töö konteksti. Ehk võrdleme tööd 21. sajandil tööga 19. sajandil. 4-nädalase töönädala puhul on olulisim muutuja aeg. Ent sellest enam on muutunud töö tähendus. Ehk iva, miks me midagi teeme ja kui tähtis see on. Võrdleme. 19. sajand tehti tööd eelkõige selleks, et ära elada. Töö oli raske, eelkõige füüsiliselt. Töö aeg oli kindel 9st5ni ja ette määratud. Töösuhe käis põhimõttel: töötaja annab tööandjale oma tervise ja aja, vastu saab kompensatsiooni raha ja “vaba aja” näol – selleks et tervist taastada ja ära elada. Täna teeb aga päris suur osa inimestest tööd siis kui… ta teeb tööd. Ja töö on seal, kus ta ise asub – eriti pärast koroonapandeemiat on töötajate sunnismaisus kahanenud. Ning töö sisu – suur osa meist teeb tööd peaga, mis eeldab lisaks teisi võimekusi kui vaid füüsiliselt hea vorm.
Päev täis tähtsaid tegevusi
Töö pole täna sugugi ainus ja sageli ka peamine tegevus, mida päeval tehakse. Inimesed teevad ka süüa, käivad trennis, toovad-viivad lapsi, nokitsevad hobidega, lõunatavad elukaaslase või sõpradega, loevad raamatut, käivad teatris ja teevad veel paljusid asju. Peamine mõõdupuu tegevusele on tähendus, mitte tingimata see, kas tegemist on “tööelu” või “eraeluga”. Päevas on tegevusi palju, mõne eest makstakse, mõned eest mitte. Muidugi, kui neid esimesi kipub väheks jääma, siis on jama majas. Ent sellegipoolest – töö ja eraelu tasakaalu – kui niisugune asi üldse kunagi olemas on olnud – tagaajamine tundub lootusetu üritus.
Produktiivuse taga ajamine
Ehkki 4 päevane töönädal tundub nagu suur samm õiges suunas, siis olemuslikult tundub ka see lähtuvat samast 19. sajandi arusaamast – ajame taga müstilist efektiivsust, produktiivsust, sama palju asju lihtsalt lühema ajaga. Tasuks, õigemini kompensatsiooniks töötajatele veel 1 päev nädalas “eraelu” elamiseks juurde.
Kas ehk oleks aeg aga astuda veel üks – tõsi, päris palju suurem samm. Võtta arvesse, et inimene suudab päevas 4-5 tundi mõttega kohal olla ehk tulemuslikult ja loovalt peaga tööd teha. Ning sedagi vaid siis, kui on keskendunud maksimum 2-3-le teemale. Ja seda kõik tingimustes, kus lisaks tööle on päevas ka teisi tegevusi ja töid, mis on vähemalt sama tähtsad kui ametlikult ametijuhendi järgsed kohustused.
Avakosmos?
Idealistlik, jutt kõlab nagub avakosmos? Tõenäoliselt. Päriselt rakendatav? Kindlasti mitte igal pool. Ent tean inimesi, kes nii töötavad ja elavad. Neid pole palju ja enamikel juhtudel on nad iseenda tööandjad, kus on võimalik oma tööd ja elu paremini kontrollida. Tulevik? Jah, tundub, et me tõepoolest liigume eemale sellest 19. sajandi arusaamast, mis on töö ja kuidas seda tehakse. Mikroettevõtjate arv kasvab kiiresti, ka palgatöötajate seas on tänu koroonale toimunud kiire vastutuse ja iseseisvuse kasv.
Seega loodan, et Elisa piloodile järgneb üsna pea uudis, kuidas on loobutud põhimõttest “vähema ajaga rohkem” ja selle asemel on võetud sihiks “võta ette vähem ja tee sellest kinnisidee”. 4-5 tunniks päevas. See ongi töö 21. sajandil.
Artikkel ilmus Äripäevas
